Elu-olu...

Natuke ka igapäeva eluolust.
 

Leidsin hosteli/kodu (olen siin juba nii kaua olnud) raamaturiiulist ühe soome keelse raamatu, Lars Kepler "Hypnotisoija", ja huvitav huvitav saan isegi aru. Igast sônast mitte, aga môte on arusaadav. Katsun läbi lugeda.

Olen siin kenasti alla vôtnud, sest mu menüü on väga ühekülgne, aga odav! 1$ eest söön portsu pakipastat, sama raha eest saan poest saia. Juustu ja viinerid valin odavaimad ja mingi määrde peale raha ei raiska.
Pesu pesemine maksab 3$ ja kuivatamine sama palju, aga viimast ma kunagi ei kasuta vaid riputan nöörile (sada korda etem ju). Viimase pesu tegime Julianiga (üks saksa poiss) kahasse, sest tal olid rahad otsas :) naljakas ja veider oli, aga inimesi tuleb ju aidata. Sokke pesen teinekord ka kraanikausis käsitsi.
Dushigeeli pole samuti pesemiseks vaja, odavaim shampoon on kaks ühe eest.
Ainus, mille peale ma rôômuga raha kulutan on siider ja raamatud. Nônnaks siis!

Sain töö!!!! Hakkasime Madeleine'ga viinamarju korjama farmer Fredi juures. Kui Markil oli selline pisi ühe mehe firma, siis Fred on märksa jôukam ning tal on 7 ja enam istandust Hobarti ning Richmondi kandis. Viimane asub Hobartist ca 30 km kaugusel. Käisime môni aeg tagasi Liamiga seal ta bossi juurest surfilauda ära toomas ja siis nad uhkusega näitasid mulle Austraalia vanimat silda, mis nende rôdult kätte paistis. Kehitasin ilusa, kuid uhiuue silla peale ôlgu, sest 1825 ehitatud sild küll mu jaoks iidne pole.
Igatahes tööle lähme praegu punase rendiautoga kuniks Madeleine oma rohelise jiibi remondist kätte saab (ta käis sellega móni aeg tagasi külili kraavi).
Esimese päeva veetsime trimmides - eemaldasime aiakääridega kehvad kobarad, et head rohkem kasvada saaks. Vôrdlemisi lihtne töö, veidi hakkas seljale, aga kui väljas on +35C, siis ikka hullukuum teate.

Knocklofty Reserve.

 

 

 

 

 

 

 

 

Jalka.