Pancake Rocks. Karamea. Kahurangi rahvuspark. Punakaiki jôgi. Rippsild.

Pancake Rocks. Karamea. Kahurangi rahvuspark. Punakaiki jôgi. Rippsild.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kuna nüüd meil enam ekstra kiire pole, siis otsustasime vôtta ette ka Karamea, kuhu viiv maantee seal otsa saab ehk siis 100 kiltsa edasi-tagasi. Ja väga ôige otsus! Lôpuks ometi pääsesime turistide hordidest ja sai näha ürgloodust - vihmametsad ja muu.

 

 

Peatusime kaks ööd lahedas väetis karavanpargis, mis tundus hästi mahajäetud. Me ei leid esiti kohta ega kedagi, kellele tasudagi. Järgmisel hommikul alles maksime kohalikus kôrtsis ka öömaja eest. 8$ eest oli soe dush, köök, elekter ja mere ääres künka otsas ka levi! Viie tärnikas!

 

 

 

 

 

 

 

 

Karameast sutsu edasi Kahurangi rahvuspargis käisime veidi matkamas ning looduslikke kivist kaari kaemas. Suurim oli 43 m kôrge, väiksem ja ägedam 19 m. Viimase all oli pônev uudistada ning jôest vaatas meile vastu ka hiigelsuur angerjas. Seiklesime ka kahes kottpimedas koopas, kus pidi palju ämblike olema, aga ei näinud peale mône rohkemat. Kusjuures koopasse läksin üksinda (Tobi oli teises samal ajal) ning kuna tegemist polnud turistitamisega, siis olin seal täitsa üksi ning liikusin edasi samm haaval ning valgust oli vaid nii palju kui mobla näitas. Vôib olla te ei saa aru milline eneseületamine kottpime ämblikega koobas mulle oli, aga ise olen enda üle uhke.
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Robin

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teel.

Järgmiseks otsustasime minna tagasi Punakaiki jôele kajakkidega sôitma ning enne seda tahtsime Fox'i jôe koopaid uudistada. Jôudsime sinna aga alles ôhtal ja kaalusime parasjagu kas vôtta veel kolme tunnist retke ette vôi otsida kohe öömaja, kui ilmus tore vanapapi ja pakkus ise, et ega me ei otsi kohta ööbimiseks. Vahel kohe veab!
Tobi ikkagi otsustas koobastesse minna, aga ma jäin umbes 70-aastase Smithy'ga ta karavanisse teed rüüpama ning vestlema. Vaatasime koos ära ka kinoklassika "Assassins" Silvester Stallone'i ja Antonio Banderasega peaosas.
 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Järgmise päeva veetsime kajakkidega sôites. ILUS! Kohati tuli kajakke üle kivide vedada ja allavoolu oli paar keerulist kohta ka, aga see tekitaski pônevust. Vesi oli hästi selge ning suuri kivirahne täis.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ôhtul läks Tobi taas matkama, aga minul oli vôhm väljas ja kuna öömaja oli taas Smithy pool, siis seekord vaatasime Clint Eastwoodi ja John Wayne'i iidvanu filme tee kôrvale.
Smithy lahkel loal ööbisin ma karavanis ja sain puhata Tobi norskamisest. Superluks! Smithy kurtis, et tal on Archie'ga sama probleem. Nimelt 10-aastane koer Archie olla suur norskaja. Ja olgugi, et lubasin endale, et iial ei loobu enam N. Hornby "A Long Way Down" raamatust, siis siiski kinkisin selle Smithyle.
Öösel käisime Tobiga rannas pingviine otsimas, aga ei leidnud. Lähedal asuvas koopas aga imetlesime taas glowworme.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jätsime Smithy ja Archie'ga jumalaga ning edasi Uus-Meremaa pikima (110 m) rippsilla suunas. Sild ise midagi erilist polnud, aga tegime seal paaritunnise rajalt kôrvale matka ehk siis seiklesime mööda jôe äärt, kus rada tegelt polnud. Kohati oli täis mägironimine ja kohati täiega vôpsik (jalad kenasti kraabitud!), aga äge oli. Lôpuks hüppasin jôkke end karastama. Tobi kartis hoovusi ja jäi kividele.