Bagdad.

Bagdad.

Bagdad on pisike linnake Hobartist veidi pôhjas. 

Valitud seltskond ehk Bagdadi nelik (Madeleine, Rita, Bonnie (usakas Floridast) ja Tasha (usakas Texasest) töötas neli päeva farmer Neil'i juures.
Väga hea kogemus oli. Viinamarjad olid ideaalilähedase kôrgusega, lehti vähe ja maastik hea. Kolm toredat koera olid meil pidevalt seltsiks, ühele tuli aina palli visata. Kaks neist sôid viinamarju otse puust.
Neil on isehakanud veinimeister ja näitas ka meile kuidas veini tegemine käib. Väga huvitav oli näha kuidas kogu protsess välja näeb. Loomulikult saime veini ka maitsta - igaks lôunaks uut sorti. Töö lôppedes kinkis ta igaühele suisa pudeli.

 

 

 

 

 

 

 

 

Nayri Niara.

Nayri Niara.

Nädalavahetusel oli Bruny saarel mingi hipifestival Nayri Niara. Osad me hosteli poisid läksid sinna vabatahtlikeks ja me Claire'ga plaanisime pühapäeval hääletades neile järgneda. Hommikul aga selgus, et on veel inimesi hostelist, kes festivalile tahavad ning kamba peale rentisime autobussi ja minek.
Festivalist küll palju osa ei saanud, sest enamus asju oli juba lôppenud, aga niisama telgiplatsail päikese käes vedeleda oli samuti lust.
Tagasi tulime pöidlaküüdiga. Saime küüti Jaapani poistelt. Esiti olime rôômsad, et praaminigi saaks, aga kui selgus, et nad liiguvad veel edasi, siis jäime kauemaks. Tegelt oli see veidi ekslik, sest minu valearvestuse järgi oli Huonville otse teepeal Hobartisse, aga tegelt kaugeltki mitte. Tegine nii 1,5 h ringi sisse - kaks poissi viskasime Cygnet'sse ära ja seejärel suundusime Hounville' poole. Kuna Claire'l oli mitu veini juba sees ja minul lihtsalt hea tuju, siis vôtsime ka lauluviisi ülesse - Queen'i Bohemian Rhapsody tuli esitusele (kui juba, siis kohe suurelt eks).
Edasi läks meil väga ônneks. Hakkas juba pimenema ja pimedas ei tihka väga pöialt püsti ajada, aga üks lahke ôpetaja vôttis meid koheselt peale ja saime kenasti koju. Väga tore päev oli.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Eluolu.

Eluolu.

Peale Hobartisse naasmist kutsus Liam mind Ally Cat'i (tore tore baar pôhja Hobartis) ning saime seal ta sôpradega kokku. Kuna see kuulus kohalik meelelahutus asutus äsja omanikku vahetas siis oli see viimane óhtu Ally Cat'le. Baar pandi nüüd môneks ajaks kinni ja avatakse sootus uue nime all. Mul on tunne, et olin tunnistamas váikest osakest kohalikust ajaloost.

Muuhulgas tekkis ka plaan Mystery koobast külastada ning just seda siis járgmisel päeval tegime. Umbes 1,5 h autosôitu lôunasse ja olime kohal (lisaks meile veel 3 Liami sôpra). Kuna minu jaoks koopa külastamine on seni táhendanud konkreetselt koopasse kôndimist, vaatad ringi, teed pildi ja nägemist, siis ka nüüd läksin lihtsalt ôlakoti ning mullitajaga. Aga vot nii need asjad siin pole. Koheselt pidin oma träni Liami matkakotti toppima, sest algas tôsine ronimine ja tasakaalu hoidmine. Aga see kôik oli super!!! Üle suurte kivide, läbi väikeste avauste, korduvalt üle oja, mis koopas voolas, kôikjal pidevalt libe ja ohtlik. Väga pônev. Ja parim oli, et koopalaes olid mingid putukad, kes pimedas helendasid ning kui me tuled ära kustutasime, siis oli kôikjal süsimust ning ülal kui tuhandeid tähti. Kindlasti üks ilusamaid vaateid, mis näinud olen. Pildile seda muidugi jäädvustada ei saanud, seega talletasin mällu.