tBicheno 31.03-01.04.2013
Laupäeva hommikul seljakotid selga ning maantee äärde pöial püsti - hakkasime Claire'ga Bicheno poole hääletama. See pisike mereäärne linnake on ca 3 h bussisôidu kaugusel Hobartist, Tasmaania idakaldal. Kuna Claire polnud ennemalt üldse hääletanud, siis viisin ta kurssi oma nippide ja kogemustega ülikooli ajast kui Nelega sai pidevalt Tartu vahet niimoodi läbitud. Leppisime kokku ka salasôna kui midagi peaks kahtlaseks minema. DANGER! DANGER! oleks meid koheselt ära andnud seega pidi Claire ära ôppima OHTLIK! OHTLIK! Mis sellele järgnema pidanuks jäi paikka panemata, aga küllap oleksime autost rulludes välja hüpanud. ônneks läks kôik kenasti ja salasôna vaja ei láinud.
Esimest autot ootasime 25 mintsa. Umbes 80-aastane vanahárra oli teel Sorell'i kirikusse lihavôtte teenistusele ning pakkus meile lahkelt küüti. Sôitis ka maanteel (max lubatud kiirus 110) 70-ga.
Sealt edasi Orford'i saime pereema ja ta kahe tütrega. Neil oli auto paksult kodinaid täis ja oli nii kena neist üldse peatuda, sest hea mitu minutit lihtsalt pressisime meie kotte autosse. Meil oli ju telk, madratsid, magamiskotid ja muu tähtsam (mullitaja!!) ühes. Saime isegi shokolaadimunad kingituseks!
Orford'ist Swansea'sse andsid küüti kaks vanemat naist, kes olid veidi kadedad, et nad enam noored ja uljad pole, et ilmas ringi reisida. Olgugi, et üks neist oli päris paljusid kohti külastanud ja ka alles eelmisel suvel Tallinnas käinud (jeejeee).
Viimast autot ootasime ca 15 mintsa ja hoidsime tuulise ilma tóttu end keksides soojana. Seekordki vôttis meid peale pereema kolme lapsega, neil oli suur rendibuss. Nad olid meist juba mööda sôitnud môned kilomeetrid kui siis otsustasid, et me paistsime nii lôbusad välja, et nad esmakordselt korjavad backpackerid peale ning tulid tagasi meile järgi!! Bicheno'sse jôudes viisid nad meid ekstra hosteli juurde ära ning jätsime hüvasti. Mône minuti pärast aga sôitsid tagasi, sest vanem peretütar soovis meiega koos pilti teha. :)
Bicheno Backpackeris elavad siis hetkel Wally ja Mimmo ning neile me külla láksimegi. Kuna hostel oli täis, siis me telkisime kämpingu paigas kilomeeter vôi nii eemal (ainult 15$ telgikoht). Suht vilu ja tuuline oli, aga muidu kena. Wally sai ka värskendava lôikuse.
Järgmisel hommikul lebotasime kividel ning nägime ka delfiine. Umbes 4-5 delfiini ujusid vôrdlemisi lähedalt mööda, aga pildile hästi ei saanud.
Tagasitee oli algul ebaedukas. Paljud autod olid kas rahvast/träni täis vôi lihtsalt möödusid, aga ca 30 min hiljem vôttis üks poiss kaubikuga (ja selle taga paat) meid peale ning saime otse Hobartisse. Vahel kohe veab. Väga tore tüüp oli ja ka talle oli esmakordne hääletajaid peale vôtta.
Kokkuvôttes vôib öelda, et pöidlaküüt toimib kenasti siin ja inimesed on toredad! Proovime kindlasti veel.
No comments:
Post a Comment