Eluolu.
Peale Hobartisse naasmist kutsus Liam mind Ally Cat'i (tore tore baar pôhja Hobartis) ning saime seal ta sôpradega kokku. Kuna see kuulus kohalik meelelahutus asutus äsja omanikku vahetas siis oli see viimane óhtu Ally Cat'le. Baar pandi nüüd môneks ajaks kinni ja avatakse sootus uue nime all. Mul on tunne, et olin tunnistamas váikest osakest kohalikust ajaloost.
Muuhulgas tekkis ka plaan Mystery koobast külastada ning just seda siis járgmisel päeval tegime. Umbes 1,5 h autosôitu lôunasse ja olime kohal (lisaks meile veel 3 Liami sôpra). Kuna minu jaoks koopa külastamine on seni táhendanud konkreetselt koopasse kôndimist, vaatad ringi, teed pildi ja nägemist, siis ka nüüd läksin lihtsalt ôlakoti ning mullitajaga. Aga vot nii need asjad siin pole. Koheselt pidin oma träni Liami matkakotti toppima, sest algas tôsine ronimine ja tasakaalu hoidmine. Aga see kôik oli super!!! Üle suurte kivide, läbi väikeste avauste, korduvalt üle oja, mis koopas voolas, kôikjal pidevalt libe ja ohtlik. Väga pônev. Ja parim oli, et koopalaes olid mingid putukad, kes pimedas helendasid ning kui me tuled ära kustutasime, siis oli kôikjal süsimust ning ülal kui tuhandeid tähti. Kindlasti üks ilusamaid vaateid, mis näinud olen. Pildile seda muidugi jäädvustada ei saanud, seega talletasin mällu.
Peale Hobartisse naasmist kutsus Liam mind Ally Cat'i (tore tore baar pôhja Hobartis) ning saime seal ta sôpradega kokku. Kuna see kuulus kohalik meelelahutus asutus äsja omanikku vahetas siis oli see viimane óhtu Ally Cat'le. Baar pandi nüüd môneks ajaks kinni ja avatakse sootus uue nime all. Mul on tunne, et olin tunnistamas váikest osakest kohalikust ajaloost.
Muuhulgas tekkis ka plaan Mystery koobast külastada ning just seda siis járgmisel päeval tegime. Umbes 1,5 h autosôitu lôunasse ja olime kohal (lisaks meile veel 3 Liami sôpra). Kuna minu jaoks koopa külastamine on seni táhendanud konkreetselt koopasse kôndimist, vaatad ringi, teed pildi ja nägemist, siis ka nüüd läksin lihtsalt ôlakoti ning mullitajaga. Aga vot nii need asjad siin pole. Koheselt pidin oma träni Liami matkakotti toppima, sest algas tôsine ronimine ja tasakaalu hoidmine. Aga see kôik oli super!!! Üle suurte kivide, läbi väikeste avauste, korduvalt üle oja, mis koopas voolas, kôikjal pidevalt libe ja ohtlik. Väga pônev. Ja parim oli, et koopalaes olid mingid putukad, kes pimedas helendasid ning kui me tuled ära kustutasime, siis oli kôikjal süsimust ning ülal kui tuhandeid tähti. Kindlasti üks ilusamaid vaateid, mis näinud olen. Pildile seda muidugi jäädvustada ei saanud, seega talletasin mällu.
No comments:
Post a Comment