Head informatsiooni. Tööpäev!!! 7 kuud Austraalias!

Head informatsiooni. Tööpäev!!! 7 kuud Austraalias!

Esmaspäeviti ja teisipäeviti pakub Domino Pizza päris korraliku suurusega pitsasid viieka eest. Nämma. Nagu Tallinnas taksot tellides kasutan ka pitsa järjekorras oma lemmiknime Ursula. Ihiii...lôbus.

Hollandlased pidavat kôiki inetuid tüdrukuid Ursulateks kutsuma, aga tühja sellest. Meil Eestis on ju hästi tore bänd Ursula ja inglise keelt kônelevad inimesed ei saa kunagi koheselt Rita'st aru, aga miskipärast on Ursula selge.

Olen ammu tahtnud hôisata, et avastasin siin mandril imehea asja. Lubage tutvustada - barbecue sauce!! Mu hea sôbra ketchupi välismaa sugulane. Ja teate mis, seda nämmat möksi annab vapsee kôigega süüa nagu hapukoort vôi hummous't!

 

Tööpäev!

Magan. Keegi sikutab mind varbast. Rob, Inglise tüüp, kes hostelis elamise eest remondimees on. Midagi ei saa aru, mida ta seletab. Ajan end üles ja katsun ta huultelt lugeda, mis teoksil. Mingi cleaning job. Möhhmöhh. Üks päev aitasin tal meeste vetsu koridoris plaate seina panna ja nüüd olen valmis assistent.

Ikka ei saa aru mis töö, kus, millal, aga mis vahet sel on. Olen ju päri, sest rahad otsas. Rob annab tassi pihku ja keelt kôrvetades rüüpan kohvi sisse. Autosse, minek. Eeldan, et kellegi aia koristamine, vôib olla rohimine. Hüva.

Jôuame kuhugi disainifirma laohoonesse. Vaja hakata träni siseaiast prügikasti tassima. Ülemus küsib, et kas ma ikka jaksan. Vaatan seda koluhunnikut, mis kôrgub üle pea ja kuhu oleks vaja mitu tugevat meest peale saata ja môtlen "Pekki. Kas see on siis Minu Austraalia?", aga vastan muiates, et eks peagi ole näha.

Hakkame aga pihta. Vanad jalgrattad, autokummid (rehvidega), paar pliiti, kiviklotsid, puupalgid jne jne, kôik veame välja. Paar suurt reklaamtahvlit on katusele vaja vinnata. KATUSELE!! Sain küll Tasmaanias head füüsilise töö ristsed, aga see on juba liig mu jaoks. Ônneks paar meest aitasid ja saime need ülesse. Ja niimoodi siis kronutasin seal kui tubli tööhobune. Vedasin palke ôlal samal ajal kui poisid arvuti taga disainisid ja kohvi jôid. :) 6 tundi ja 140$ puhtalt kätte. Tehtud. Töö tegi ahvist inimese.

Lôpetasin Sofia Oksaneni "Stalinin lehmät" ja vôin taaskord tôdeda, et saan soome keelest aru küll. Väga hästi kirjutatud raamat ja huvitav lugeda. Soovitan. Järgmiseks vôtsin ette N. Hornby "Fever Pitch".

Laupäeval tähistasime hostelis ja pärast edasi klubis mu 7. kuud Austraalias. Ühtlasi oli ka Vaughni lahkumispidu, sest ta sai Filipiinidel hea töökoha koos tasuta elamise ja söögiga ning kolib täna sinna. Auto sai ka kenasti kahele vene poisile maha müüdud suht hea hinnaga. Ehk siit vanasôna - magavale kassile jookseb küll hiir suhu. Mul on hea meel ta pärast.

Igasugust.

 

 

 

Mikk ja Vaughn

 

 

 

Elu Perthis. Fremantle.

Elu Perthis. Fremantle.

Üks aborigeenide galerii pakub ülepäeviti tasuta didgeridoo tunde ja loomulikult läksin. Vedasin ka Tobi ja Cindy (Saksa tüdruk, kes hostelis elab/töötab) kaasa. Saime teada, et too aborigeenide pill vôtab umbes kaks aastat enne kui bambusest tehtud ôônes toru kuiv on ja mida vanem instrument, seda paremat häält teeb. Ja kôik on puha looduslik, sest toru närivad seest tühjaks termiidid ja seejärel kuivatatakse päikese käes paar aastat.
Hästi tore oli, et minul, viisipidamatul ja nooti mitte môistval inimesel, tuli päris osavasti välja. Üks tüüp pidavat Berliini raudteejaama ees dideridooga 600€ nädalas teenima! Nii nii....

 

Laupäeval käisime Tobiga Perthi äärelinnas Fremantle's. Meeleldi elaks seal mônda aega. Mere ääres, väike linnake, turud, kohvikud. Kutsusime ka Vaughni kaasa, aga ta on talveunes. Ainult magab ja passib voodis olles arvutist Korea draamasid. Küllap magab ta ka sôna otses môttes oma viisa aegumise maha, sest see on umbes kuu pärast juba.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Jaanipäeva ei tähistanud kuidagi. Oli pilves päev ja vaatasime hostelis neli filmi järjest ära. Mikk ütles, et öösel panid mingid tüübid hosteli siseôues diivanile veidi tule otsa ja see oli tema jaanituli. Head jaani kôigile! :)

Nädal sai siin nüüd täis ja pidin voodikohta vahetama. Jäin küll samasse tuppa, aga pidin oma träni liigutama. Naljaks oli vaid, et keegi ei pea kella 10st checkout ajast kinni ja kuna minu uues voodis veel üks magas, siis ei liikunud ma enne kui mind tuldi välja tôstma. Vaesel neiul, kes seda kôike korraldas, oli vaja trobikond inimesi üles äratada, et ahel liikuma saada. Lihtsam oleks olnud muidugi kôigil paigale jääda, aga nad on siin hostelis vanamoodsad ja kôik on paberil. Arvutis ei midagi! Ja korrektorit ka vist pole, sest kui juba on paberil, siis nagu aamen kirikus ja muuta pole vôimalik. Lihtsalt pole vôimalik....nii mulle öeldi. :)

Elu Perthis.

Elu Perthis.

16.06-...

Niisiis kolisin linna. Tobi sebis mulle 120$ eest nädalas Planet Innis voodikoha ja olen nüüd taas tema ja Vaughniga samas toas. :)

Bunburys viis Quentin mind ônneks autoga rongijaama, sest kompse on mul nüüd omajagu rohkem (telk, magamiskott, fliistekk, padi). Perthis vôtsin takso. 15$ ja olin 496 Newcastle Street'l.

Suur rôôm oli poisse näha ja kuna hakkas hullult sadama, siis algne plaan India restosse sööma minna asendus pastaga, mida Tobi minuga lahkelt jagas. Mul oli kotis vaid sool ja shokolaad. 

Hostel on selline veidi räämas ja räpane, aga pole hullu. Tagahoovis on kenasti ruumi ja ka väike liivane ala, et end rannas tunda saaks. Ja tore on ka, et üks Eesti poiss Mikk siin elab. Alustuseks soovis mulle aina Good Morning kuni parandasin, et vôib ka tere hommikust.

Planet Innil on diil Hip-e baar/klubiga ning teisipäeviti korjab peobuss pidulised peale ning viib rahva kluppi. Tasuta saab sisse, aga loomulikult peab pass kaasas olema, et enda vanust tôestada. Tasuta saab ka kaks jooki ja ühe hotdogi. Ja pidu oli hea! Alustuseks tegime hostelirahvaga tralli, aga siis tuli ka Jasper oma horizontal air wave'i tegema ning tutvusime ka kahe laheda britiga. Igatahes oli pidu kolmeni, mis on siin kôva sôna teisipäeva kohta, ja tantsida ning naerda sai nôrkemiseni. Täna jalad valutavad. :) Ja ka loosiônn naeratas mulle - vôitsin tasuta shampuse!! oujeee...

Oma eilast olemist käisin kultuuriga turgutamas.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koombana Beach karavanpark. 11.06-16.06.2013

Koombana Beach karavanpark.

11.06-16.06.2013

Uus koht on nii ja naa. Telgime tee lähedal ja müra on suht suur. Dushiruumid ja köök on puhtad ja isegi pannid, potid ja taldrikud on me kasutada. Jipiiii. Maksame aga 16$ ööpäev inimese kohta, mis pole sugugi odav. Sama raha eest saab Perthis voodikoha.

Kôige hullem on aga külm. Kaks korda päevas käin dushi all, et sooja saada.

Töö leidmine edeneb visalt. Paar kônet olen tagasi saanud, aga ei midagi paljulubavat. Lootusrikkaim seni oli üks agentuur Dunsboroughs (linnake 1 h siit), mis kutsus mind intervjuule pruning töö asjus. Täpselt ei tea mis pruning on, aga enam-vähem viinamarjaokste lôikumine. Ega ma väga vaimustuses ausalt öeldes ei ole. Meeleldi teeks tööd väljas ja tean ka nüüd, et saan füüsiliselt hakkama, aga liiga külm on. Liigesed niigi valutavad nagu 80-aastasel ja mônelgi hommikul vean jalgu järel, sest öösel olen külma eest maganud samas konkus asendis. Kônnin nagu Ozzy Osbourne! :)

Igatahes jäin bussist maha, mis mind Dunsboroughsse pidi viima ja vôtan seda kui märki, et pruning pole minu jaoks. 

Hea uudis on, et, olgugi kalli raha eest, sain raamatupoest N. Hornby "A Long Way Down" ja enam seda kellegile ära ei kingi.

Centerpoint supermarketi ees käivad Jo ja Quentin kitarre mängimas (erinevatel aegadel) ja teenivad nii taskuraha. Selle tegevuse nimi on busking. Kôik on kenasti organiseeritud. Kui soovid tänaval komejanti teha ja inimeste meelt lahutada, siis pead linnavalitsusest loa taotlema (tasuta) ning sulle antakse kindel aeg ja koht, kus sa vôid tegutseda. Kui luba ei ole, siis vôib trahv olla koheselt 100$. Eks nad soovi linnapilti kontrolli all hoida ja olla kindlad, et nt kolm kitarristi kôrvuti eriviise ei mängi ja laule laula, mis olekski paras tohuvapohu.

Quentin on juba suht kogenud buskingus, aga Jo'le on esimene kord. Môlemil läheb üsna hästi. Oskaks ma ka vaid mônda pilli mängida ja viisi pidada!

Centerpointist üle tee on armas värviline minulik kohvik Natural Temptation. Kohvihinnad (nagu ka muu) on Lääne-Austraalias veelgi kôrgemad kui mujal, 4$ tass.

Ma koduigatsust polegi nagu siin tundnud ja kuus kuud on kiiresti läinud. Siiski on nagu môned asjad, mis kohati meelde tulevad.

Üks on kohvikus käimine ilma, et peaks veidi süüdi tundma kui kallis see on.

Viimastel päevadel olen ka laiskadest laupäevadest puudust tundnud kui sai vanemate kodus poole päevani soojas voodis pôônata ning seejärel kööki end vedada, kus kohvi ja munapots juba ootel. Luksus oli! :) aitäh, mamps.

Reede ôhtused odavad siiderdamised Marjaga on samuti helgelt meeles, sest siin hakka vôi karsklaseks.

Ja muidugi nüüd kus teil seal suvi ja hea, siis oleksin meelsasti Eestis ning vedeleks bungalos. Kel soovi minna, siis olge lahked. Vôtmed saate Piiskoppelite käest. Plikad, loodetavasti teete ka Bungalo Festivali 2013! See teeks mulle rôômu :)

 

Et siin aega sisustada otsustasin vabatahtlikuks hakata ning sebisin end Salvation Army kasutatud asjade poodi tööle. Ega ma midagi ekstra olulist ja pônevat ei ôppinud, aga kogemus hea sellegipoolest. Lappasin kraami laiali, panin hindasi riietele, teenindasin kliente ja rehkendasin rahaga. Töökaaslased olid toredad kohalikud naised ja kliente oli igasuguseid. Ülemuselt sain kiita ning väga hea soovituskirja.

Laupäeval tähistasime Claire'i sünnipäeva.

 

 

Quentin ja Mathieu

 

 

Sellega kôik - Bunburyga vsjo. Kolin Perthi. Claire ja Jo kolisid tagasi Australind karavanparki ning üürivad karavani seal. Quentin läheb nädala pärast Sydneysse/Melbourne'i perega turistitama ja kui naasdes pole Mathieu tööd saanud, siis liiguvad nad edasi pôhja poole. To Perth ajeee.