Eluolu Bunburys/Australindis.

Eluolu Bunburys/Australindis.

Elu Bunburys/Australindis jätkub sama radapidi. Elame telgis, Vaughn autos. Linnas käime ramsis töökuulutusi kaemas. Ilmad on ikka kehvad ja hakkab üle viskama.

Karavanpargis on trambuliin. Olen seda alati peljanud ja iga päev lapsed nutavad tolle najal, ka Claire väänas oma jala seal pahasti välja. Nüüd aga igavusest otsustasin hirmule otsa vaadata ja käin aegajal hüppamas. Ikka on ôudne, aga mitte täiega enam.

Üks ôhtu värvisin Claire'l juukseid tumelillakaks ja kuna värvi jäi üle, siis tômbasime ka mul môned salgud tumedaks...igav noh! :) saaks vaid töö Perthis, siis koliks meeleldi sinna. Mullitaja sai kah otsa! Aga olgu vôi viimase raha eest - uus tuleb hankida!

Kôik lapsed on Claire'st vaimustuses ja tiirutavad aina ta ümber. Mina suur lastelemmik teadupoolest pole ja katsun distantsi hoida. Siiski on kaks blondi pisipônni mind oma sôbraks valinud ja jooksevad pidevalt teretama ning otsivad tähelepanu. Sam on viiene ja Jake vist kolmene. Toredad!

Vaughn kolis nüüd Perthi ja üritab seal oma auto maha müüa. Edasi ei tea mis ta teeb.

Üks Itaalia poiss Alex, kes elab karavanpargis, ühineb meiega ôhtuti jaspit mängima. Tuleb välja, et see täringumäng on rahvusvaheliselt tuntud ja olgugi, et prantslastel on môned reeglid teistsugused on kôik arusaadav.

Karavanpargis elab ka mitu toredat vanainimest, kes koertega jalutavad ja ka meiega rôômsalt juttu puhuvad, kuid muidugi on ka neid, kes 21.31 administratsiooni helistavad ning kurdavad, et me liiga valjud oleme. Öörahu algab siin 21.30. Meie jaspi mäng oli neile liiast ja järgmisel hommikul paluti meil lahkuda. Claire küll kauples välja ka diili, et kolime treilerisse, aga nad tahtsid 500$ deposiiti ja, et jääksime kuuks (160$ nädal). Hmm...mina polnud kohe päri, sest Bondi Beachil juba kaotasime niimoodi raha ja kuu aega töötult siin nii kui nii ju ei ole. Otsisime teise karavanpargi ning kolime linna (Bunburysse).