Koombana Beach karavanpark. 11.06-16.06.2013

Koombana Beach karavanpark.

11.06-16.06.2013

Uus koht on nii ja naa. Telgime tee lähedal ja müra on suht suur. Dushiruumid ja köök on puhtad ja isegi pannid, potid ja taldrikud on me kasutada. Jipiiii. Maksame aga 16$ ööpäev inimese kohta, mis pole sugugi odav. Sama raha eest saab Perthis voodikoha.

Kôige hullem on aga külm. Kaks korda päevas käin dushi all, et sooja saada.

Töö leidmine edeneb visalt. Paar kônet olen tagasi saanud, aga ei midagi paljulubavat. Lootusrikkaim seni oli üks agentuur Dunsboroughs (linnake 1 h siit), mis kutsus mind intervjuule pruning töö asjus. Täpselt ei tea mis pruning on, aga enam-vähem viinamarjaokste lôikumine. Ega ma väga vaimustuses ausalt öeldes ei ole. Meeleldi teeks tööd väljas ja tean ka nüüd, et saan füüsiliselt hakkama, aga liiga külm on. Liigesed niigi valutavad nagu 80-aastasel ja mônelgi hommikul vean jalgu järel, sest öösel olen külma eest maganud samas konkus asendis. Kônnin nagu Ozzy Osbourne! :)

Igatahes jäin bussist maha, mis mind Dunsboroughsse pidi viima ja vôtan seda kui märki, et pruning pole minu jaoks. 

Hea uudis on, et, olgugi kalli raha eest, sain raamatupoest N. Hornby "A Long Way Down" ja enam seda kellegile ära ei kingi.

Centerpoint supermarketi ees käivad Jo ja Quentin kitarre mängimas (erinevatel aegadel) ja teenivad nii taskuraha. Selle tegevuse nimi on busking. Kôik on kenasti organiseeritud. Kui soovid tänaval komejanti teha ja inimeste meelt lahutada, siis pead linnavalitsusest loa taotlema (tasuta) ning sulle antakse kindel aeg ja koht, kus sa vôid tegutseda. Kui luba ei ole, siis vôib trahv olla koheselt 100$. Eks nad soovi linnapilti kontrolli all hoida ja olla kindlad, et nt kolm kitarristi kôrvuti eriviise ei mängi ja laule laula, mis olekski paras tohuvapohu.

Quentin on juba suht kogenud buskingus, aga Jo'le on esimene kord. Môlemil läheb üsna hästi. Oskaks ma ka vaid mônda pilli mängida ja viisi pidada!

Centerpointist üle tee on armas värviline minulik kohvik Natural Temptation. Kohvihinnad (nagu ka muu) on Lääne-Austraalias veelgi kôrgemad kui mujal, 4$ tass.

Ma koduigatsust polegi nagu siin tundnud ja kuus kuud on kiiresti läinud. Siiski on nagu môned asjad, mis kohati meelde tulevad.

Üks on kohvikus käimine ilma, et peaks veidi süüdi tundma kui kallis see on.

Viimastel päevadel olen ka laiskadest laupäevadest puudust tundnud kui sai vanemate kodus poole päevani soojas voodis pôônata ning seejärel kööki end vedada, kus kohvi ja munapots juba ootel. Luksus oli! :) aitäh, mamps.

Reede ôhtused odavad siiderdamised Marjaga on samuti helgelt meeles, sest siin hakka vôi karsklaseks.

Ja muidugi nüüd kus teil seal suvi ja hea, siis oleksin meelsasti Eestis ning vedeleks bungalos. Kel soovi minna, siis olge lahked. Vôtmed saate Piiskoppelite käest. Plikad, loodetavasti teete ka Bungalo Festivali 2013! See teeks mulle rôômu :)

 

Et siin aega sisustada otsustasin vabatahtlikuks hakata ning sebisin end Salvation Army kasutatud asjade poodi tööle. Ega ma midagi ekstra olulist ja pônevat ei ôppinud, aga kogemus hea sellegipoolest. Lappasin kraami laiali, panin hindasi riietele, teenindasin kliente ja rehkendasin rahaga. Töökaaslased olid toredad kohalikud naised ja kliente oli igasuguseid. Ülemuselt sain kiita ning väga hea soovituskirja.

Laupäeval tähistasime Claire'i sünnipäeva.

 

 

Quentin ja Mathieu

 

 

Sellega kôik - Bunburyga vsjo. Kolin Perthi. Claire ja Jo kolisid tagasi Australind karavanparki ning üürivad karavani seal. Quentin läheb nädala pärast Sydneysse/Melbourne'i perega turistitama ja kui naasdes pole Mathieu tööd saanud, siis liiguvad nad edasi pôhja poole. To Perth ajeee.