Teine nädal Karrathas.

Teine nädal Karrathas.

Sel nädalal algas tööpäev viiest ja seega oli äratus kell neli. Nii uskumatu kui see ka mu jaoks pole ei olnud kôige hullem. Ôhtuti küll läksin juba üheksast tuttu.

Madaamid Kmartis on ka sôbralikumad ja minuga koos alustanud India tüdruk Snehal on väga tore. Temaga saame ikka veidi nalja ka teha ja nii on lôbusam ju töötada.

Snehal on Bombayst pärit ja elab siin oma abikaasaga, et môned aastad raha teenida ning siis tagasi Indiasse minna. Ta rääkis ka väga avameelselt, et ta abielu on ehe indialik ehk siis planeeritud ta vanemate poolt. Talle anti 20 minutit privaataega, et kavaleriga isiklikult vestelda ja kuna nagu klappis, siis nii nad kihlusidki. Küsisin, et kuidas ta nii lühikese ajaga suutis otsustada, sest enamusel inimestel vôtab ka igapäevane toidupoes käimine kauem aega, aga ta vaid naeris ja kehitas ôlgu umbes, et "kaup oli juba ju tehtud ja lehmad vahetatud". Mis seal siis ikka, juhôissa pulmad.

Eluolu majas on laadna. Mina ja Kilian oleme ôhtuti hôivatud "Game of Thrones" vaatamisega, teised väga huvitet pole. Austraalia televisioon on megasuperhüper igav ja sealt ei tule isegi poolhuvitavaid saateid vôi sarju. Aegajalt satun "Kodus ja Vôôrsil" peale. :)Naljakas on, et uks, mis teleka kôrvalt aeda viib on ühtlasi telku antenn ja uks peab kinni olema, et pilt ei hakiks.

Ahjaa...meil on prussakad. Olen neid juba nii palju näinud, et ei tee suuremat numbrit, aga jubedad on nad ikka veel.

Kolmapäeval helistas Jasper. Ta oli küüdiga jôudnud Port Hedlandi, mis siit ca 200 km pôhja poole on. Väga tore oli muljetada ja seega ta otsustas, et tuleb mulle külla. Et mis see mônisada kilomeetrit siia-sinna ära ei ole. Môeldud tehtud. Järgmisel päeval kui ma Kmartis oma käruga träni laiali vedasin kôndis ta mulle vastu oma suure naeratusega. Fantast. :)

 

Laupäeva hommikul nagu ikka hakkasin Tanyaga tööle sôitma, aga ratta esikumm oli poolenisti toss. Vedasin tööle välja ja peale seda läksime Jasperiga bensukasse, et kummi täis pumbata, aga ei ônnestunud. Kômpisime siis kolm poodi läbi ja ostsime uue kummi. Ôhtul tegi Jasper Tanya korda.

Täna siis pakkis Jasper oma kompsud kokku (ca 40 kilo!!) ja ma saatsin ta tee äärde hääletama. Kôndisime kolm kilomeetrit ôige teeotsani ja olgugi, et tal oli mitukümmend kilo küljes oli minul palju raskem. Mu tublid plätud, mis teisel Austraalia päeval Kings Cross Sydneyst ostsin, hakkasid vägisi otsi andma ja pidin neid liialdamata iga kahe sammu tagant parandama. Proovisin ka paljajalu kôndida, aga tee oli liiga kuum ja kivid teravad. Kuidagi vedasin ikkagi välja ja jätsin Jasperiga jällenägemiseni (Uus-Meremaal). Ei jäänud ka mul muud üle kui katkised plätud näpus küüti küsida. Alla minuti ja tehtud. Joppas täiega, sest küüti pakkus vastasmajas elav poiss ja seega sain otse ukse ette. Vahel kohe veab.

 

 



Hiljem käisime Julieniga Dampieris (väike asula siin lähistel) Punase Koera kuju vaatamas ning seal lähedal rannas. Siinkohal filmisoovitus "Red Dog", mida môned aastad tagasi Aivtsiga PÖFFil kaesime.