Broome. 22.11-28.11.2013.

Broome.
22.11-28.11.2013.

10 tundi öist bussisôitu ja ärkasin Broome's. Jeeejeeeejeeeeee.
Peatun Kimberly Klub bäkkpäkkeris, kus on palmid, vôrkkotid ja bassein. Tuba on normaalne ja mul on VOODI!!! superluks, mu daamid ja härrad, superluks! Esimesed ööd magasin nii raskelt, et isegi norskamine mind ei häirinud!

Kohe kui checkini hostelisse sain ära tehtud läksin laadale. Väga tore armas turg neil siin laupäeviti. Ostsin lahedad hipipüksid ning sain kahe aastase poisi endale sôbraks. Ta isa pidi ta mu juurest kisades ära viima sest poiss seletas "ma tahan ju ainult rääkida". Arvan, et lapsed on nagu kassid ja saavad aru, kes neid veidi pelgavad ning just seetôttu mu juurde tulevadki.

 

Sain lôpuks ôhtale raamatuga (Robert Schofield "Heist"), mille Jasper mulle Karrathas käies kinkis ning alustasin "To Kill A Mockingbird". "Heist" jäi hostelisse, asemele sain "The Ice Man. Confessions of a Mafia Contract Killer", Philip Carlo.

Broome on kena väike linnake.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Esmaspäeval hakkasin Cable' randa minema, aga ei suutnud kuidagi bussipeatust leida. Kohtusin siis kogemata ühe Aussie vanapaariga, kes samuti bussipeatust taga ajasid. Ühendasime jôud ja leidsimegi peatuse, aga istusime kogemata valel pool teed ning buss sôitis nina alt minema. Järgmiseni oli tunnike. Vanapaar otsustas takso vôtta ning pakkusid ka mulle küüti. Sain tasuta randa - vahel kohe veab eh. Taksojuhiks oli mu hosteli toakaaslane, Fiji vanahärra Eliki, kellega hiljem ôhtul jutu vestsime ja môned ôlled tegime.

Cable' rand, mis peaks olema üks Austraalia ja maailma ilusaimaid, oli kena küll, aga Esperance'i randadele lôunas jäi alla. Sellest hoolimata ahmisin mereôhku ja vaadet ning tundsin, et ikka väga hea on olla! Rand oli suht inimtühi ja kôndides eemale olingi uhkes üksinduses (môned jiibitajad ainult uhasid mööda). Superluks! Vahel on hea inimeste keskel olla, aga tegelt on ka üksi hästi tore olla kui on midagi teha ja hing on rôômus. Hullasin ja kilkasin laintes nagu homset pole! :)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Järgmisel päeval läksin hostelist leitud Zambia sôbra Wes'ga Matso pruulikotta, ostsime mango ja ingveri ôlled, ning tee viis linna randa, mis oli sogane ja väike ning ujuda ei kannatanud, aga hästi meeldiv oli ikkagi. Mango ôlut soovitas Jasper mul kindlasti proovida ja pean tôdema, et meeldis hästi.

 

 

 

 

 

 

Mingi hetk otsustasime, et tahaks ikka ujuma minna ja Cable randa, mis on mingi 10 kiltsa linnast. Kuna olime ôlut trimbanud, siis rooli meist kumbki ei istunud ja plaanisime bussi vôtta. Aga ehhh kogemata kôndis meile vastu üks tüüp hostelist, kes oli nôus meid Wes'i autoga ära viskama. Ega Wes toda tüüpi ei tundnud rohkem kui nägupidi, aga ikkagi usaldas oma uhke jiibi vabalt ta kätte. Palus vaid mitte Darwinisse pôrutada.
Rannas oli hästi hästi tore ja hiljem tuli too tüüp meile kenasti järgi ja kôik kombes.

 

Viimasel ôhtul käisin väljas jalutamas ja ossaraks kui palju, sadu, nahkhiiri oli taevas. Varese suurused. Môned lendasid väga madalalt ja sättisid end palmiokste külge pea alaspidi kôikuma.

Mul oli Broome's hästi tore! :)

Seitsmeteistkümnes, viimane, nädal Karrathas. Jumalaga!

Seitsmeteistkümnes, viimane, nädal Karrathas. Jumalaga!

Esmaspäeva hommikust peale lastakse nüüd Kmartis haledaid jôululaule (tuhat korda tuleb George Michaeli "Last Christmas") vaheldumisi endiselt väga populaarsete Spice Girlside, Backstreet Boyste ja Leonna Lewisega (jep....who nagu).

Lôpuks ometi oli käes Karrathast lahkumine ning hakkasin küüti otsima. Panin kuulutused Gumtreesse ja Facebooki ning kaesin vajalikke lehti (coseats.com; jayride.com); isegi kohalikule supermarketi teadetetahvlile panin sedeli ülesse. Küsisin ka Kmartis ringi, et ehk on môni kaubaauto Broome'i minemas, aga ei midagi. Hakkasin juba pelgama, et pean pöidla püsti ajama ning tee äärest küüti otsima kui leidsin ühe bussi, mis reedeti ja kolmapäevati sôite teeb. Plaanitust kiirem lahkumine, aga tegelt isegi hea.

Pakkisin oma kompsud kokku (endiselt on mul neid ülearu), viisin kotiga riideid Salvosse (jäin napilt kaks (!) korda politseile vahele kiivrita sóitmise eest), müüsin Tanya uuele prantsuse tüdrukule majas, telgi ja môned muud tränid kinkisin Weerale.

Viimane päev tööl läks megakiirelt. Nagu ikka on ju töölt lahkudes nii palju vaja veel ära teha, aga kokkuvôttes läheb ikka veidi rohkem vaja, et too Kmart korralikult funktsioneeriks. Väga armas oli, et üsna mitu kolleegi tulid häid soove ütlema ja ülemustelt sain kiita hõissassaa. Üks vanem kolleeg tegi mulle shokolaadi, mis aga trükimusta ei kannata ja seega interneti avarustesse ei jôua. Kel nüüd aga tekkis isu ( ;) ) seda imeteost näha palun vôtke minuga otse ühendust.
Lahkumise puhul ostsin kolleegidele mullitajad.

Ôhtul kogunesime Tambrey baari viimastele drinkidele. Siinkohal nimekiri kohalviibijatest: Weera, Heather, Natalia, Snehal, Ben, Kyle, Shane, Alichia, Jacob esindasid Kmarti; lisaks veel Elly,  Anthony ja Kim. Sain ootamatult palju kinke ja kuigi meil kiskus juba peoks oli ikkagi väga kurb ja kallistusterohke lahkumine.

 

Vôtsin takso Information Centresse, mis asub linnast veidi väljas ning on ühtlaselt ka bussipeatus (ühtegi posti ega silti seda küll ei kinnitanud). Taksojuht, sudaanlane, oli väga jutukas ning unustas end lobisema suisa kümneks minutiks peale kohalejôudmist. Sain siis kuidagi temaga ka jumalaga jäetud kui tuli suvaline naine parkimisplatsilt ja hakkas seletama kuidas ta teist ööd parklas autos magab, sest on oma mehega tülis. Olime just kôiki maailma probleeme ära lahendamas kui GD ja Swapnil, kaks india poissi, kellega ka koos töötasin, helistasid, et oodaku ma nad ära, sest nad on teel ja tahavad head aega öelda. Jôudsingi nendega paar sôna vahetada (ka nemad tôid kingituse) kui buss juba tuli ja kui bussijuht mu küsimuse peale "to the Broome?" jaatavalt vastas oligi minek. To the Broome indeed!!

Jumalaga Karratha! Kindlasti mitte "jällenägemiseni"! Tahtsin sealt lahkuda juba tund peale saabumist ning viimased poolteist kuud telgis on ikka raske olnud. Kuumaga sai veel kuidagi hakkama, aga ôhkkond majas oli mu jaoks ikka raske ja magamatus tohutu. Tolle aja jooksul polnud mul ühtegi ööd kui oleks saanud segamata rahus magada. Hüvasti hommikused äratused ja saege pekki lärmakad prantslased! :D

Küll aga leidsin Karrathast hea mitu sôpra, kellega loodan kontakti jääda ja keda ka taga igatsen.

Kuueteistkümnes nädal Karrathas.

Kuueteistkümnes nädal Karrathas.

Hommikuti on juba tööle sôites valgem, kuid ikkagi orienteerun tähtede järgi. Tihti tähti taevas nähti.

Nädal läks hästi kiiresti mööda. Reede käisime väljas ja tantsisin end tühjaks!

Laupäeva hommikul pakkisime Weera, Natalia ja Heather'ga kompsud kokku ning läksime ühe järve äärde telkima. Tore oli, kuid kärbseid oli liiga palju. Ma oleksin meeleldi terve pühapäeva seal vedelenud, aga leviaugus hakkas osadel veidi igav. Need tänapäeva noored...ainult üks Facebook, Twitter ja muu jura. Ei osata enam ilma olla.

Ahjaaaa...see ka veel, et uue tüdruku, Pauline, ratas varastati maja eest ära ja môni päev hiljem üritati ka Tanyat minema vedada, aga kuna minu ratas on lukus, siis kaugele nad sellega ei jôudnud. Jobud. Nüüd tassin Tanya ööseks majja.