Viieteistkümnes nädal Karrathas.

Viieteistkümnes nädal Karrathas.

Kraadid on nüüd konstantselt 40 ümber ja ka öösiti 25 kraadi tuuri. Nii kuum on tunne! Hommikuti ärkan tihti nii higisena nagu oleks öösel trenni teinud. Kiskusin telgil pealmise osa poolenisti maha, et tuul rohkem läbi käiks, veidike aitab. Ilus on nüüd telgist tähistaevast vaadata.

Kuumaga on veel rohkem kärpseid ja prussakaid välja ilmunud. Kärpsed on eriti tigedad. Ronivad, raisad, rattaga sôites silmaauku. No mida asja neil sinna küll on!
Veider on, et hommikuti tunnen puudust neist penidest, kellega enne hästi läbi ei saanud. Olin juba harjunud ümisema toda laulu nende maja lähistel - who let the dogs out. Who? Who? - nüüd aga pole neid nädalaaegu näha olnud.

 

Tööl vôtsin üks päev ette ja sortisin need kuramuse palgasedelid alfabeetiliselt ära, et kôigil lihtam oleks endi omi leida. Kôik olid rahul ja tänulikud välja arvatud suur ülemus, Queen of Kmart, kelle käest sain pragada. Talle nimelt ei meeldi organiseeritus, sest nüüd "hakkavad kôik iga nädal sortimist talt ootama ja temal juba pole aega selle jaoks". Phhh...ise uitab poes edasi-tagasi tuterdada mittemidagi tehes küll! Aga mis parata, nagu öeldakse - heina sellistega küll ei tee!

Claire'i mäletate? Too hästi tore Briti tüdruk, kellega Tasmaanias hostelis koos elasin ning seejärel Bunburyni koos reisisin. No ta käis vahepeal Indias ja kaotas mobla ära (mitmendat korda juba) ja kuna nüüd tal muid kommunikatsioonivahendeid pole, siis alustasime kirjavahetust ilusatel värvilistel paberitel. Nii saingi talt ootamatult kirja ning raamatu, mida olen ammu lugeda ihanud - Lee Harper "To Kill A Mockingbird". Olen nii liigutatud, et tal see meeles oli ja mulle saatis.

Majja kolis veel kaks prantslast. Hôiskan sarkastiliselt "juhuuuuuu".

Kmarti tüdrukutega káisime taaskord reedel väljas ning hästi tore oli!