Lôunasaar. Picton. Abel Tasmani rahvuspark. Takaka. Kahurangi rahvuspark. Rotoroa. Kaikoura.

Lôunasaar. 
Picton. Abel Tasmani rahvuspark. Takaka. Kahurangi rahvuspark. Rotoroa. Kaikoura.   

Öö praamil ja varahommikul maabusime Pictonis. Kohe oli teistmoodi vaade - pehmed rohused künkad asendusid metsarohkete mägedega. Esimese hooga sôitsime lähimasse peatuspaikka ning magasime end välja. Mina tukkusin paar tundi praamil kah, aga autojuht oli täiesti magamata.

 

 

 

 

 

Virgununa vôtsime suuna Abel Tasmani rahvusparki. Oleks rohkem aega ja paremini varustatud oleks seal pargis palju teha. Meeleldi vôtaks näiteks ette 3-5 päevaseid matku, aga nendeks peab olema veidi rohkem ette valmistunud, vaid plätades jääb väheks. Teel sinna poole läbisime erinevaid väikelinnu, aga läbisôidul nad midagi erilist ei pakkunud.

Öö veetsime puhkealas päris kôrgel mäe jalamil ja üsna külm oli. Vaade all olevale lahele, mis tuledest ääristatud, oli hästi ilus, aga nagu enamasti kôige ilusamaid hetki salvestada ei saa ja fototôestust seega mul pole.
Seal peatusalal olime vaid meie ja eemal oli vaid üks maja. Üsna lähistel oli ka vets. Nii, kobisin siis ööpimeduses (ca kella ühe ajal) sinna asjale ja ust tômmates näen kellegi kätt seest poolt vastu tômbamas. Esimese hooga vabandasin ja jäin järtsi ootele, aga siis puges hirm nahka ning jooksin auto juurde tagasi. Arusaamatu ju mida too mees (olen kindel, et tegemist oli meesterahvaga) sellisel ajal pimedas seal teeb. Loomulikult olid närvid püsti ka äsja vaadatud ôudukast, aga tôesti jube oli olla. Ka Tobi oli hirmul. Ööseks vôtsime suure kööginoa autosse ja mina ei suutnud tukkuda rohkem kui môneks tunniks. Olin valves.

Hommikul kôik kena. Tervitasime turiste, kes naerusui me hommikukohvit ja hambapesu pealt kaesid. Aitasime ka üht nais rekkajuhti, kes oli unustanud auto radikal korgi maha ning seega oli vesi otsas. Ta pakkus meile vee eest tänutäheks mingeid teokarpe, mida tal tonnide viisi laadungis oli. Keeldusime viisakalt.

Väike matk.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Edasi sôitsime Takakasse. Hästi armas väike linnake galeriide, kohvikute ja boheemlastega.

 

 

 

 

 

Raamatukogus laesime asju ning otsisime ööbimiskohta. Üks kohalik soovitas meile jôeäärset paikka veidi linnast eemal. Hiljem sättisimegi end sinna paikseks ja asjatasime just tuunapasta kallal kui tuli ametnik ja soovitas meil uus koht leida, et mitte trahvi saada. Oh jah. Sôime siis kôhud täis ning vótsime suuna Kahurangi rahvusparki, sest seal oli lähim tasuta ööbimisala.

 

 

Oh sa mu meie ja tuhat korda jaiks. Suurem osa teest oli kruusakas, ühelt poolt ääristatud kaljuga, teisel pool laius kuristik, kus jôgi all hoogsalt müristas. Ei aidanud ka, et oli lauspime ning et korraga mahtus teele vaid üks auto. Kuna me auto, Koke nimeks (maori keeles tähendab "liikuvat" vói midagi sarnast) on hästi hästi madal, siis  iga kivi ja muhk oli hästi tunda. Iga suurema kivi ees tegime peatuse ja ma ronisin autost välja, et seda eemaldada. Üldse pole vaja tegeleda Uus-Meremaal ekstreemspordiga kui sul on ülimadal auto liikumiseks. Adrenaliinilaks garanteeritud!
Järgmiseks päevaks plaanisime matku, aga ilm, sindrinahk, oli hukas ning vedelesime hoopis autos ning vaatasime mägesid. Seltsi pakkus ka kohalik linnuke. Hea oli.

 

 

 

Weka

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Teel.

 

 

 

 

 

Hinge kinni hoides ja närvid püsti sôitsime edasi Kawatiri kanti, kus ööbisime imeilusa Rotoroa järve ääres. Kaunist vaadet ja head olemist varjutasid vaid tohutult palju liivakärpsed, kes meid totaalselt ära sôid. Nood on hullemad kui sääsed!
Hommikul karastasime end hüpates kailt külma järve vette. Seal ujus ka hästi suur säravate helesiniste silmadega angerjas.

 

 

 

 

 

 

Algselt plaanisime liikuda edasi läänekalda poole, aga lugesime Lonely Planetist, et Kaikoura, idakaldal, on hästi kena koht ja vôtsimegi suuna hoopis sinna. Teekond ise oli juba väga kaunis. Seekord viis tee mägede vahelt lábi orgude, kus laiusid kilomeetrite viisi viinamarjaistandusi. Nood olid ikka marusuured ja oleks sadadele bäkkpäkkeritele tööd andnud, aga seal töötasid hoopiski masinad. Kahju.



 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kaikoura ja tolle lähiümbrus on ütlemata ilus, sest seal on kôike. Kaunid kivised rannad sinise veega, väiksemad mäed rohelise kattega ning kôrgemad kauni valge lumega, heinamaad. Nägime ka hülgeid, kes turistidest üldse välja ei teinud ja end kividele päikest vôtma sättisid. Armsad loomad.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 
Jäime samasse peatuspaikka kolmeks ööks ja laupäeval tähistasime Tobi 30ndat sünnipäeva. Samal päeval nägin ka üht ilusamat asja üldse. Nimelt puhusin seebimulle ja mullide sees oli peegeldus suurest puust mu taga, topelt! Peegelduse sees oli peegeldus! Imeilus!