Katikati. Taupo. Waitomo. Wanganui. Wellington.
Uue aasta hommikut alustasin tublilt pea pesuga Katikati lahesopis. Vahva on shampooni juustest välja ujumine! Päevaks suuri plaane ei teinud ja pikka sôitu ette ei vôtnud. Jôudsime Tarawera järve äärde Rotorua lähistel ning kuna oli pilves ja tuiline, siis tegelesin hoogsalt lugemisega. Nüüd on mul käsil John Burnett'i "Where Soldiers Fear To Tread", mis räägib ÜRO Somaalia missioonist, et abistada veeuputuse ohvreid. Tôsi lugu ja hästi kirjutatud.
Aaa...ja lôpuks ometi nôustus Tobi ära viskama kalasööta, mis ta mitu-mitu päeva tagasi ostis ning mis loomulikult soojaga roiskuma hakkas ning me autos hingamise keeruliseks tegi.
Järgmisel päeval liikusime Taupo'sse. See on tore linnake imekauni järve ääres. Kahjuks pikemalt ei peatunud, aga mulje jäi, et täitsa hea koht. Kohvikust váljudes trehvasin kogemata ühe poisiga, kellega Aucklandis samas hostis olime - ka Uus-Meremaa on väike. Ööbisime Taupo järve pisikese sopi ääres kus oli sadu hallikaid luiki. Imeilusad. Tobi püüdis kogemata ka kala (viineriga), mille tagasi vette lasi.
Teel.
Järgnevalt vôtsime ette Waitomo koopad. Olime korralikud turistid. Tuntuim, Glowworm Cave, tuur kestis 45 mintsa ja olime peaasjalikult ainsad muulased suures Jaapani grupis. Uuuh...ei ole kerge turist olla, aga siiski elamuse saime kätte. Koobas ise pole suur, aga viimased 10 mintsa tehakse paadisôitu koopa sees olevas jôes ja siis kui üles vaatad on justkui tähistaevas käega katsutav. Tuhandeid helendavaid ussikesi. Nägin neid ka koopas Tasmaanias, aga nüüd oli kordades rohkem.
Peale seda läksime väiksema grupiga Ruakuri koopasse ja see tuur kestis 1,5 tundi ning oli iseenesest pônevam. Soolase raha eest oleks saanud teha ka koopa sees jôes raftingut ning mägironimist.
Peale seda läksime väiksema grupiga Ruakuri koopasse ja see tuur kestis 1,5 tundi ning oli iseenesest pônevam. Soolase raha eest oleks saanud teha ka koopa sees jôes raftingut ning mägironimist.
Otsustasime karmilt jätta paljud kohad vahele ning suuna Wellingtoni vôtta, sest aeg peksab ikkagi rusikaga kuklasse ja rahakott haigutab.
Nii, kui muidu Tobi on hästi ettevaatlik ja hoolas ja pigem "parem karta kui kahetseda", siis ei tea millest nüüd otsustas isekeski, et veab alla poole paagi bensuga 200 kiltsa Wanganuini välja. Noh, mina ei muretse pooltki nii palju kui tema, sest ega siin mingi Austraalia ole kus tuhat kiltsa kôrbet ühele ja teisele poole vaid laiub. Alati on lahendused olemas, mis ka ei juhtuks, aga lauslollust ma ka ei salli.
Asusime teele. Mina, nagu ikka, olen kaardilugeja rollis. Teavitan siis teda, et meil on peagi viimane vôimalus bensu vôtta, sest siis on vaid mäest-mäkke ja pisikesed asulad, kus alati bensukat pole. Klaar. Jôuame bensukasse, aga seal soolane hind. Pôrutame edasi. Umbes saja kiltsa pärast on meil ees pisike kohake suletud bensukaga. Samas lähistel on hea parkimisala, kus puudub tavapärane "no campaign" silt. Käin oma pakkumise välja seal ööbida, sest on hämar ja vihmane, ning hommikul paak táis panna. Täiesti môistusvastaselt tahab ta edasi sôita (selleks ajaks oli me tavapärane liikumiskiirus 80lt 40le langenud, et bensu hoida). Kuna ta mu hästipôhjendatud argumente jäärapäiselt eiras, siis ei teinud ma ka numbrit. Lähme aga! Umbes 15 kiltsa hinge kinni hoides eemal peatab ta auto ja kavatseb ümber pöörata. Mida kuradit! Et järsku nüüd meil on bensuga probleeme ja alles nüüd on siis karta, et ei vea välja. Jääb ära! Kui me juba nii kaugele tulime, siis lähme edasi ja kui teele jääme olgu see talle ôppetunniks! See muidugi pani ta porisema, aga mis teha.
Edasine oli naljakas (naljakas mulle, mitte talle haha). Ta roolis nina vastu klaasi ja palvetas iga kurvi eel, et järgneks langus, mitte tôus ning iga kord kui bensutuli vilkus tuli talle otsaette korts juurde. Ma ka muidugi ei suutnud tagasi hoida ja avaldasin rôômu, et vähemalt teame nüüd, et bensutuli töötab.
Wanganuini veel ca 80 kiltsa ja öö ammu käes. Vaja kuhugi parkida, sest peatuskohti mägede vahel palju pole. Leiame ühe puhkeala ja kergendus käes, et vähemalt ei jää teele. Ja taas täiesti mitte talle omaselt otsustab ta edasi sôita...30ga nüüdseks. Nüüd enam naljakas polnud. Arusaamatu see meeste môtlemine! Aga täiesti ônneks oli peagi järgmine peatuskoht ja sinna saime pidama. Olime suht mäe otsas ja ööpimedusest vaatasid orust meid sajad paarid lamba silmu.
Nii, kui muidu Tobi on hästi ettevaatlik ja hoolas ja pigem "parem karta kui kahetseda", siis ei tea millest nüüd otsustas isekeski, et veab alla poole paagi bensuga 200 kiltsa Wanganuini välja. Noh, mina ei muretse pooltki nii palju kui tema, sest ega siin mingi Austraalia ole kus tuhat kiltsa kôrbet ühele ja teisele poole vaid laiub. Alati on lahendused olemas, mis ka ei juhtuks, aga lauslollust ma ka ei salli.
Asusime teele. Mina, nagu ikka, olen kaardilugeja rollis. Teavitan siis teda, et meil on peagi viimane vôimalus bensu vôtta, sest siis on vaid mäest-mäkke ja pisikesed asulad, kus alati bensukat pole. Klaar. Jôuame bensukasse, aga seal soolane hind. Pôrutame edasi. Umbes saja kiltsa pärast on meil ees pisike kohake suletud bensukaga. Samas lähistel on hea parkimisala, kus puudub tavapärane "no campaign" silt. Käin oma pakkumise välja seal ööbida, sest on hämar ja vihmane, ning hommikul paak táis panna. Täiesti môistusvastaselt tahab ta edasi sôita (selleks ajaks oli me tavapärane liikumiskiirus 80lt 40le langenud, et bensu hoida). Kuna ta mu hästipôhjendatud argumente jäärapäiselt eiras, siis ei teinud ma ka numbrit. Lähme aga! Umbes 15 kiltsa hinge kinni hoides eemal peatab ta auto ja kavatseb ümber pöörata. Mida kuradit! Et järsku nüüd meil on bensuga probleeme ja alles nüüd on siis karta, et ei vea välja. Jääb ära! Kui me juba nii kaugele tulime, siis lähme edasi ja kui teele jääme olgu see talle ôppetunniks! See muidugi pani ta porisema, aga mis teha.
Edasine oli naljakas (naljakas mulle, mitte talle haha). Ta roolis nina vastu klaasi ja palvetas iga kurvi eel, et järgneks langus, mitte tôus ning iga kord kui bensutuli vilkus tuli talle otsaette korts juurde. Ma ka muidugi ei suutnud tagasi hoida ja avaldasin rôômu, et vähemalt teame nüüd, et bensutuli töötab.
Wanganuini veel ca 80 kiltsa ja öö ammu käes. Vaja kuhugi parkida, sest peatuskohti mägede vahel palju pole. Leiame ühe puhkeala ja kergendus käes, et vähemalt ei jää teele. Ja taas täiesti mitte talle omaselt otsustab ta edasi sôita...30ga nüüdseks. Nüüd enam naljakas polnud. Arusaamatu see meeste môtlemine! Aga täiesti ônneks oli peagi järgmine peatuskoht ja sinna saime pidama. Olime suht mäe otsas ja ööpimedusest vaatasid orust meid sajad paarid lamba silmu.
Hommikul olime môlemad heas tujus tagasi ning ôôtsutasime viimase bensuauruga 30 kiltsa esimese bensukani. Kui mina plaksutan käsi suht iga asja peale, mis rôômu pakub, siis seekord oli me autost suisa aplausi kuulda, sest ka Tobi lôi käsi kokku. Kôik hea! Aaa....ja loomulikult oli tolles bensukas meie jaoks kôige kallima hinnaga kütus! :)
Wanganuis käisime ujulas....pesemas. Ja aurusaunas käisin ka, aga see oli neil kôigest mingi 20 kraadi seega paras Kiire saun ja ei muud. Me puhtuse tase oli juba "hädavajalik". Teadmiseks siis kôigile teile, kel kodus soe vesi kraanist vabalt voolamas, et kui sa elad autos, siis on sul kolm taset oma puhtuse hindamiseks. Esimene "hea oleks" on päev paar pärast pesemist, millele kiirelt järgneb "hädavajalik" ja siis "kriitiliselt kohustuslik". Kui saame end järves vôi meres karastada, siis pole hullu ja annaks jumal, et kolmanda tasemeni ei jôua.
Puhtalt huvist kaesin, et mis praami hind lôunasaarele oleks ja kunas saame minna. Ja ohoooo...esimese kaemise peale selgus, et lähib vaba koht on ca kahe nädala pärast! Pekkis! Nii kaua küll meil aega pole, sest lôunasaar on kuulujärgi veel kenam ja ma tahaks seal rohkem paigal ka olla. Kaesin siis uuesti ja vollaaa üks koht vabanes. Auto koos kahe reisijaga 318$ ja minek oleks Wellingtonist järgneval ööl. Egas midagi, otsustatud. Veidi kiirelt küll, aga pole parata. Suund Wellingtoni.
Wellington tundus tore linnake, mis miskipärast inimtühi oli. Uudistasime ringisôites veidi ja kuna väike vihmake oli end hulluks sajuks ja tuuleks pööranud, siis sättisime end supermarketi parklasse paikseks ja vaatasime läpakast filme. Öösel 2.30 olime praamis ja edasi lôunasaare poole!
No comments:
Post a Comment