Andsime majaomanik Dimitrile lahkumisavalduse sisse, pole môtet siia passima jääda kui tööd pole. Saatsime kolme nädala jooksul CVsid igasugu kontoritöödele ja klienditeenistusse, ettekandjaks ja nôudepesijaks, registreerisime mitmes tööotsingu firmas ning ühes oleme ametlikult kirjas (tegime testid ja puha), kôndisime otse poodi ja kohvikusse sisse ja ei midagi. Aitab. Kuni veel meeleolu üleval ja raha ka olemas tuleb edasi liikuda.
Jama on vaid selles, et Dimitri ei taha deposiiti kuidagi tagastada. Pakkus diili, et pool rahast tagasi kui leiame uued asemele, aga teine pool läheb igal juhul kaotsi. Mis teha. Üritasime küll teda veenda, et äkki saame uued kallima üüriga nôusse ja siis saab ta oma raha peagi tagasi ning vôiks seega ka meile täisdeposiidi anda, aga ei. Ütles, et tema reeglid ja nii on (olgugi et ta lepingut meiega tegelt ei alkirjastanudki). Business-man!
Asusime siis uusi üürnike otsima ja Dimitri teatas, talle ei sobi austraallased (sest neil on kindlasti mingi ähmane taust, et nad omal maal tahavad jagatavas majas elada), ei sobi iirlased ja inglased, isegi tüdrukud, (sest nad joovad ja lärmavad). Kümnest prantslasest on head kaheksa, hollandlasest seitse ja itaallased on ka enamasti head. Küsisin siis ta suure seletamise vahele, et mis eestlaste suhe on. Vastas, et ei oska neist midagi arvata, sest ma alles essa. Ju siis oleme veel plussis! :)
Eks ta üks paras suller ole. Teenib backpackerite pealt ise kenasti ja kui aga saab tômbab naha üle kôrvade. Eks oodaku oma järgmise kuu veearve ära!!! ;)
 | |
| Autor: itaalia tydruk Alessia |
No comments:
Post a Comment