25.-28.nov. 2012
Muusikasoovitus: "One Night In Bangkok" Murray Head.
Piiriületus.
Pärast pikale veninud lennureisu ja totaalset magamatust saabusime Suvarnabhumi lennujaama. Ootasime oma 30 mintsa kontrolli järjekorras kuni saabus aeg passi näidata. Astusin pahuramoelise tädi juurde, kes teretki ei suvatsenud öelda. Vaatas vaid mu reisidokumenti ning lajatas käega "kôtt!". Mu küsimuste peale, et mis valesti vôi mida vaja sain vaid korduvaid kôtt liigutusi. Loovutasin oma koha järgmisele ja asusin siis ise asja uurima. Selgus, et eestlased (+ teised 40 rahvust) peavad eraldi kontrolli läbima, et viisa saada. Eks ma seda ju tegelt enne teadsin ka, aga ekslikult sattusin valesse sappa koos Jenyga (prantslastel viisat vaja pole).
Täitsin vajalikke dokumente kui selgus, et mu prinditud paber, mis tôestab, et mul kindel plaan ikka Taist 15 päeva sees lahkuda, on jäänud Jeny kätte. Lootsin ilma hakkama saada. Peale tunnikest sabas seismist olin taas piiri ületamas. Aga mis puudu oli ikkagi too lennupaber ja selleta mind mitte ei usaldatud. Seletasin siis, et mul sôbranna juba üle ja paber tema käes. Esimene reaktsioon oli onul taas "kôtt!", aga ônneks ta leebus kui vehkisin Austraalia viisa paberiga ja tôestasin kuhu minek on. Seejär pidin Jeny käest smsi teel lennunumbri hankima ja onu küsis mitu mitu korda üle, et kas ikka 28ndal plaan lahkuda, 28ndal novembril, sel aastal? Jah. Jah. Jah. Lôpuks saime klaariks olukorra.
Edasi liikusin järgmise tädi juurde viisalôivu maksma, aga taas ootas mind tuttav tumsus ja kôtt liigutus...tuli minna veel järgmise juurde. Too siis lôpuks oli rahul ja ühtegi sôna vahetamata vôisin Taisse siseneda. Lihtne.
Seejärel hakkasin kotti ja Jenyt otsima, aga kôik pagasilindid olid juba töö lôpetanud ning Jenyt ka kusagil näha polnud. Mind haaras kerge hirm. Olin juba kindel, et Jeny on kuhugi ära viidud ja mu koti saatsid nad Mongooliasse (taas!!!), aga ônneks mône aja pärast leidsin uinunud Jeny me kotihunniku otsast.
Lunastasime rongipiletid linna ning sôitsime Ratchaprarop peatusesse.
Esimene päev.
Juba eelnevalt olime vaadanud, et raudteejaamast hostelisse minek on käkitegu ja midagi keerulist küll ei ole. Aga ei osanud me mitte arvestada, et Bangkokis ei panustata loogikale tänavate ehitamisel ja et kohalikud ka ise ei saa oma linna kaartidest aru. Olime kui kubujussid oma teksade ja jakkide ja rättidega seal 30 kraadises kuumuses. Lisaks muidugi oma 23 kilo kotte. Ôudne! Trampisime lähedal asuvad tänavad läbi ja mitte ei saanud aru, kus see hostel asub, sest seal nimelt pole tänavad kenasti pôhjast-lôunasse, idast-läände vaid nad on risti-rästi + mingeid ajutisi onne ja urtsikuid ka veel täis.
Istusime nôutult tänavasillutisele puhkama ja Jeny arvas, et äkki hakkab kellegil meist hale ja tuleb appi. Ja tuligi! Üks tädi tuli ja päris kust me oleme ja kas abi vaja ja helistas siis hostelisse ning küsis juhiseid. Saime juba jaole, et kuhu minema peaks, aga ta ikka ei julgenud meid üksi teele lasta, et äkki eksime taas ära. Läks tôi kodust oma koerakese ja tuli meid saatma. Koer ei viitsinud kuumusega aga üldse käia ning seetôttu pidi naine ta kaenlasse vôtma. Igatahes väga kena temast. Leidsimegi hosteli ülesse.
Kuigi olime ikka päris päris läbi omadega oli kibelus suur linna uudistama minna.
Teine päev.
Vôtsime suuna templite poole ja hakkasime aga jala minema. Leidsime, et jala on kôige parem liigelda, sest bussiliinidest on vôimatu aru saada ning bussid on üleliia rahvast täis ning taksod ja tuk-tukid üritavad meid raudselt tômmata. Ei teadnud me aga, et Bangkok on tohutult suur ja tänavad ülipikad. Kôikjal teede ääres seisid mastaapsed kujud, enamus kuningapere piltidega.
Templid, Golden Mountain ja Lamav Buddha.
Budda juurest linna poole liikudes nabas meid kinni üks tuk-tuki juht, järgnes tema monoloog, mida ta meiega pidas (samal ajal kritseldas ta meie kaardi täis):
"First you go to Happy Buddha! No ticket! Freeeee! No ticket! Get in free! FREE!
Then you go Export Center - very goood quality. goood!
And then you go home!!!
All this for 20 bahts!"
(1 baht = 0.025 eurot).
Pôhimôtteliselt oleks meile üliodav eragiid olnud, aga me ikka polnud huvitatud, sest tuk-tuki tüübid viivad sind ka ei tea kuhu ja siis pead ostma neile bensu ja suveniiripoest ka kindlasti läbi käima.
Pärast tohutut kôndimist jôudsime linna. Kuna me kaardist on nüüd veel vähem vôimalik aru saada siis ekslesime kaua. Sattusime ka hiinalinna, kus tänavatest olid turud saanud ja igasugu träni osta sai.
Lôpuks olid jalad nii väsinud, et otsustasime takso vôtta, mitte tuk-tuki. Enne uurisime veidi järgi ja selgus, et meie sihtpunkt on ca 3 km kaugusel ja ei tohiks üle 30 baahti väga minna. Vôtsime siis takso ja kohe küsisin, et kui palju läheb. Onu hakkas sôitma ja teatas "100 bahti". Ütlesin, et ei tule kône allagi. Saime lôpuks kaubale, et paneb taksomeetri ka käima ja siis näeb. Hoidsin meetril kullipilku peal, lôppkohas näitas 50. Hüva. Ega meil tegelikult poleks olnud kahju ka rohkem maksta, sest see polnud kallis ja nad vaesed ka, aga tômbamine mulle ei meeldi. Pealegi....me oleme ju suisa töötud! :)
Järgmisel päeval pakkisime kiiruga, sest aeg oli juba kuklas, kirjutasime hostelist välja ning jätsime asjad pakiruumi.
Kiirustasime Tai massaazi saama. Igal pool tänaval kisavad naised ja mehed ninahäälega "foot massaz! Foot massaz!". Eelnevalt otsustasime, et mina soovin seljale ning Jeny ôlgadele + laseb ka pediküüri teha. Selgus aga, et viimast saab tollel tänaval vaid kohast nimega Umaporn. Kahtlane. Kahtlane.
Kaalusime kaua, aga otsustasime, et vast ikka ei juhtu meiega seal keset päeva midagi. Sisenesime salongi. Kohe vôttis meid vastu trullakas, pikkade juuste, raseeritud jalgade ja seelikuga meesterahvas, kes piiksuvalt meile hinnakirja tutvustas.
Mind suunati ülakorrusele, kus noor tüdruk mind kardina taha saatis ning mingid riided kaasa andis. Esmapilgul oli ruum nii pime, et mul läks mitu minutit aega enne kui aru sain kuidas need riided selga saada. Tüdruk aina küsis, et kas kôik ok ikka.
Siis hakkas masseerima. Algul vaikselt ja tasa, aga peagi kogus hoogu. Enne kui märkasin oli ta juba jalgadega mul seljas ning trampis edasi-tagasi. Veidi valus oli, aga ei hullu. Lôpuks väänas ta mind päris kringliks niiet kondid ragisesid. Tunnike hiljem ja 4 eurot vaesem taarusin sealt välja. Jeny varbad oli transvestiit kenaks lillaks teinud ja olime môlemad rahul. Saime veel eluaegsed kliendikaardid kah!! :)
Peale massaazi tormasime hosteli, et lennujaama minna. Jeny tahtis korraks vaadata, et kas lend ikka ôigel ajal, aga ei leidnud seda üldsegi nimekirjast. Pärast mitut kontrollimist selgus, et me lend Sydneysse on hoopiski homme alles! :) Ajataju on lihtsalt nii kadunud. Küsisime siis oma toa tagasi, mille nad olid kenasti jôudnud korda teha, ja tassisime oma tavaari tagasi.
Tänavaelu.
Bankokis süüakse otse tänaval, toit on odav ja seda on igat sorti. Enamasti riisi- vôi nuudli vôi mereandideroog. Tihti väga vürtsikas. Tunduvad head (enamasti), kuid sanitaarolud annavad muidugi soovida. Nuge üldse ei kasutata. Uhkemad ja keskmised restod tunduvad tühjad nagu ka kaubamajad. Kaubamajad on justkui läänemaailma enklaavid - kôik on olemas ja tipp topp moderne, aga vähestele saab see omaks. Enamus inimesi on plätades tänaval ja ostab oma riided turult.
Viimasel päeval läksime Jenyle linnast Aldo poest (ta lemmik) sandaale ostma ning jäime vihmavangi. Ootasime ja ootasime, aga vihma aina kallas. Meil hakkas juba kergelt kiire, sest nüüd tôesti oli vaja lennukile jôuda. Môned meie ümber olevad inimesed hakkasid Buddha poole palvetama ja tegime ka meie nii. Soovisime ikka kiiret vihma lôppu. Ja osssa ime - vihm lôppeski móne minuti jooksul. Päris vikerkaart ja ingleid taevasse ei ilmunud, aga olen kindel, et Budda vôttis meid kuulda. Tänud talle.
Kokkuvôte:
Eks seda olnud muidugi karta, aga wifit ei anta tasuta isegi Starbucksis ega McDonaldsis.
Iga päev ja pidevalt kuulsime mingit lindu kisamas, aga iial teda näha polnud. Küll nägin tänaval kahte rotti.
Päris paljud sôidavad ringi rolleritega ja kui nad foori taha kampa kogunevad, siis paistavad esmapilgul päris hirmuäratavad välja. Tegelt kasutavad paljud rollereid ka taksodena, sest nii on kôige kiirem edasi liikuda ja pole kallis ka.
Prügikaste on väga raske leida ja ehk ka just seetôttu on kôik kohad prügi täis.
Igati huvitav ja pônev, kindlasti vaheldus Euroopale, aga mônest päevast selles segasumasuvilas täiesti piisab. Siis tekib soov juba tsivilisatsiooni, loogika ja leebema kliima järgi.
Lennujaamas probleeme polnud ja asusime rôômsalt ca 9 tunnisele sôidule Sydney poole. Und ei tulnud ja magamise asemel vaatasin taas filme. Ilus oli ka taevas näha kuidas ööst uus päev saab! Uus elu ukse ees - Austraaaaaaaaaaaaalia! :)
No comments:
Post a Comment