Esimene töö.

Esimene töö.
 

Saime siis môlemad tööotsale. Egas selles midagi keerulist ei olnud. Saatsime CVd ja automaatne vastus teatas, et oleme välja valitud ja paluti vestlusele.

Sôitsime rongiga Granville'i ja peale meie olid huvilisteks kaks prantsuse tüdrukut, saksa poiss Lars, kes tuli välja elab meie kôrval hostelis (trehvame teda hiljem kogemata veel paar korda), paar moslemit ei tea kust, üks asiaat, tüdruk Walesist ja naine Mehhikost. Ülemus Bob pidas meile pika kône kuidas postkasti tuleb panna vaid üks flayer korraga. Mitte kaks ega kolm, ainult üks! Ja kuidas ei tohi flayereid ära visata. Miskipärast arvas ta ka peale kolme seletust, ja kui olime ka samateemalised paberid üle vaadanud, et on vaja veel ka tahvlile kirjutada, et ära viska pabrit maha, ära viska pôôsasse, ära viska rentslisse ega jôkke, ära viska prügikasti ega lihtsalt tuulde (loetelu jätkus kuni tahvlil ruumi oli). Siis seletas Bob, et kôik hakkavad GPSi kandma ja selle järgi nad kontrollivad walker'i läbitud teekonda. Igaühele määratakse ala ja tasu sôltub läbitud piirkonnast. Et üldse midagi saada tuleb läbida 75% territooriumist ca 6 tunniga, kui seda ei suuda, siis ei ole mingit tasu! Ja tasu on siis 50$-200$. Okay, proovime olime nôus!

Reede varahommikul 4.43 oli äratus. Sôitsime linnast välja Gordonisse, kus supervisior Andyt oodates nägime kenasid värvilisi papagoisid ja jänest.

Andy käest saime kaardi, GPSi ja flayerid ning asusime tänavaid läbima. Tavaliselt töötatakse üksi, aga kuna me olime koos, siis vôtsime kaks ala. Vôtsime ette sama tänava môlemad korraga, et saaks môlemalt poolt korraga tehtud. Algul oli lihtne, käid ja paned Pizza Huti ning puude eemaldamist pakkuva firma infot kirjakasti. Piirkond oli väga ilus, uhked eramajad suurte aedadega.

Andy soovituse peale vältisime nagu kirjaoskamatud silti "NO JUNK MAIL! THANK YOU!", tundus küll nôme, aga mis teha :) mônedki korrad soovisin "Good morning!" ning andsin rámpsreklaami otse omaniku kätte, kes oli tulnud hommikust ajalehte tooma. Ônneks olid majaomanikud arusaajad. Ja kes oleks vôinud arvata, et on olemas nii nii palju erinevaid postkaste.

Ja me olime tublid. Pause tegime väga vähe ja vaid joomiseks. Mina olin kaardilugeja (8nda klassi parim kaarditundja ikkagi!!! Ja ka linnas olen mina see, kes teed jälgib ja mäletab, Jenyl on rohkem pea laiali otsas) ja ka seda tegin käigupealt. Tôesti parimaid kôndijaid on raske saada! Ühtegi vôsa ega maja me vahele ei jätnud, aga aina raskem hakkas.

Tänavad olid kôik üles-alla ja seljakott oli ca 3 kilo. Lasime edasi. Kogu see üritus hakkas hullumeelsena tunduma. Sellise pisi raha eest niimoodi rügada, hullumaja. Ja Jeny sai veel ka postiljoni käest tôreleda, et me postkastid rämpsu täis topime ja temal pole kuhugi kirju panna ning siis helistatakse talle, et kas lugeda ei oska "No junk meil!". No mis meil enda kaitseks muud öelda oli kui, et üür vajab maksmist ja iga mees (naine) enda eest! Edu talle!

6 tundi hiljem....esimene piirkond lôpetatud istusime alguspunktis raudteejaama kohvikus ja jôime lattet, mis oli nii hommikusöök kui lôuna. Otsustasime, et aitab! Paha on küll asju pooleli jätta, aga pole ilmas vôimalik seda ala üksinda 6 tunniga ära teha ja ei tahtnud me ka veel järgmised 6 tundi seal jalad krampis üles-alla trampida. Seletasime seda ka Andyle, aga too ajas oma udujuttu ja aina rohkem tundus, et kogu see tööots on paras jura. Äkki nad palkavadki inimesi teades, et nad ei suuda lópetada ja siis hea öelda, et ka tasu ei tule.
Pôhimôtteliselt peaksime miinimum 6 korda seda jura kahe nädala jooksul tegema, et tasutud saada, aga me kindlasti ei tee seda. Tänase korra eest lubati ca 40$ (mis sisaldab ka Andy poolt suuremeelselt pakutud transpordikulu). No eks näis, mis me selle eest saame!
Kui muud ei midagi, siis oleme vähemalt kogemuse vôrra rikkamad ja naerame praegu jalad paistes kogu selle jaburuse peale. Ja mis tore - kui linna naasime ja hakkasime raudteejaamast koju loivama möödus meist üks endine Skype'i töötaja!!! :) no milline kokkusattumus!