Elu Molly Mallone's vôttis kiiresti rutiinse töörütmi. 6.38 äratus, 7.30 Maxi
auto peale, 8st tööl. Päev kirssidega, 16.30st vaba. Seejärel duss, tihti leige
veega, söök, Hungry Jack's netti.
Ühel laupäeval kutsusid karavanpargis elavad prantsuse töökaaslased barbecue ehk barby'le. Grill, lôke, kitarr, hea seltskond, taamal nosisid inimestega väga harjunud wallaby'd (minikängurud) rohtu. Üks parimaid ôhtuid kindlasti.
26ndal, Austraaliapäeva puhul (too 28.01), lôpetasime viimaste kirssidega. Osad töökaaslased olid juba lahkunud ja teised lahkuvad samuti peagi, sest nüüd siinkandis kirsihooaeg läbi ja ôunad algavad alles veebruari lôpust.
Devonporti lähistel asuv Latrope on kuulus kui platypus'ide kodu. Käisime ka Maxiga neid imeloomi otsimas, aga ei leidnud. Küll nägime süsimustasid lehmi ja ilusaid vaateid.
Otsustasime ka Jeny'ga praegu erinevaid teid minna. Ma suundun Hobarti lähedale Kellevie'sse, kus peaks nädalaks-kaheks kirsitööd olema ja Jeny jääb veel môneks ajaks Devonporti. Natuke kurb on küll, aga usun, et kokkuvôttes on see hea ja küllap peagi kohtume taas.
Lôpetasin ka Jeny raamatu - Harlan Coben "Tell No One". Mulle kangesti meeldib see süsteem, et inimesed jätavad loetud raamatud (teinekord ka muud asjad) hostelisse järgmistele lugemiseks ja enamasti leiab sealt ikka midagi huvitavat.
Peatsetest kohtumistest rääkides!! Teel Hobartisse peatus buss 30 mintsaks Launceston's (suuruselt teine Tasmaania linn). Kuna söönud ma polnud otsustasin otsida kohvikut. Järsku kuulen teed ületades "Ritaaaaaa!!!". Sven ja Laurent (peaksid sulle, kallis lugeja, juba eelnevalt tuttavad olema) käisid mingil peol, ööbisid autos, ja olid nüüd teel koju. Tore taasnägemine! Ja kui Sven kuulis, et ma puhta söömata olin päeva alustanud, siis naksti auto pagasnik lahti ja sain teemoonaks vôileiva ja ôunad. Milline lahkus! Vahel kohe veab ma ütlen.
Ühel laupäeval kutsusid karavanpargis elavad prantsuse töökaaslased barbecue ehk barby'le. Grill, lôke, kitarr, hea seltskond, taamal nosisid inimestega väga harjunud wallaby'd (minikängurud) rohtu. Üks parimaid ôhtuid kindlasti.
26ndal, Austraaliapäeva puhul (too 28.01), lôpetasime viimaste kirssidega. Osad töökaaslased olid juba lahkunud ja teised lahkuvad samuti peagi, sest nüüd siinkandis kirsihooaeg läbi ja ôunad algavad alles veebruari lôpust.
Devonporti lähistel asuv Latrope on kuulus kui platypus'ide kodu. Käisime ka Maxiga neid imeloomi otsimas, aga ei leidnud. Küll nägime süsimustasid lehmi ja ilusaid vaateid.
Otsustasime ka Jeny'ga praegu erinevaid teid minna. Ma suundun Hobarti lähedale Kellevie'sse, kus peaks nädalaks-kaheks kirsitööd olema ja Jeny jääb veel môneks ajaks Devonporti. Natuke kurb on küll, aga usun, et kokkuvôttes on see hea ja küllap peagi kohtume taas.
Lôpetasin ka Jeny raamatu - Harlan Coben "Tell No One". Mulle kangesti meeldib see süsteem, et inimesed jätavad loetud raamatud (teinekord ka muud asjad) hostelisse järgmistele lugemiseks ja enamasti leiab sealt ikka midagi huvitavat.
Peatsetest kohtumistest rääkides!! Teel Hobartisse peatus buss 30 mintsaks Launceston's (suuruselt teine Tasmaania linn). Kuna söönud ma polnud otsustasin otsida kohvikut. Järsku kuulen teed ületades "Ritaaaaaa!!!". Sven ja Laurent (peaksid sulle, kallis lugeja, juba eelnevalt tuttavad olema) käisid mingil peol, ööbisid autos, ja olid nüüd teel koju. Tore taasnägemine! Ja kui Sven kuulis, et ma puhta söömata olin päeva alustanud, siis naksti auto pagasnik lahti ja sain teemoonaks vôileiva ja ôunad. Milline lahkus! Vahel kohe veab ma ütlen.
No comments:
Post a Comment