Üks päev aitasime prantsuse poistel autosid osta.
Kôigepealt Vincentil, kes töötab koos Laurentiga. Ta tahtis osta kaubikut ja oli ühe kohalikuga kohtumispaiga juba kokkuleppinud. Kutsus igaks juhuks Jeny kaasa, sest ta inglise keel on suht kehva. Laurent, kes autodest omajagu jagab, oli siis mehaanikuna kaasas.
Korraga juhtus ka prantslaste boss mööda minema, kes neile farmis tööd pakub. Laurent, hea inimene, tutvustas ka meid, et ehk näkkab, aga kuna kirsid hakkavad siin juba lôppema ja ôunteni on veel aega, siis ei midagi. Ok, no worries!
Teisel päeval läksime Laurenti jaoks kahte autot kaema. Esimest, valget, müüs keskealine madaam, kelle kaasa tuli välja teadsis Eestit väga hästi, sest ta oli môned aastat tagasi Tallinnas turistitamas käinud. Tal olid väga head mälestused me pealinnast :)
Teist autot, punast, müüs ca 70-aastane vanahärra. Hmmm..no see oli paras pann auto, isegi minu silmale. Küsimuse peale, et miks on juhipoolse ukse aknaklaadi vahel pussnuga vastas vana vaid, et muidu ju kukub klaas alla. Daaa!! Ei hakanud me pärimagi, et miks on küljepeegel auto külge kleeplindiga kleebitut.
Küll küsisime, et " Mitu kilomeetrit täispaagiga sôita saab?". Vastus: "Pole aimugi, ma panen palgapäeval 20$ eest bensu sisse ja seda jätkub kaheks nädalaks!". "okay, aga kui mitu kilomeetrit sellega läbida ikkagi saab?". "no ma sôidan teinekord Burniesse, teinekord káin sôbral külas, raske öelda". Ja rohkem môistlikumat juttu seal ei tulnud. Kaup jäi katki.
Küll aga leidis Laurent môned päevad hiljem ôigema ja on nüüd uhke (valge) auto omanik ja ka meie oleme juba sôitu saanud.
Laupäeva ôhtu kohalikus "Haku" klubis.
Kôigepealt Vincentil, kes töötab koos Laurentiga. Ta tahtis osta kaubikut ja oli ühe kohalikuga kohtumispaiga juba kokkuleppinud. Kutsus igaks juhuks Jeny kaasa, sest ta inglise keel on suht kehva. Laurent, kes autodest omajagu jagab, oli siis mehaanikuna kaasas.
Korraga juhtus ka prantslaste boss mööda minema, kes neile farmis tööd pakub. Laurent, hea inimene, tutvustas ka meid, et ehk näkkab, aga kuna kirsid hakkavad siin juba lôppema ja ôunteni on veel aega, siis ei midagi. Ok, no worries!
Teisel päeval läksime Laurenti jaoks kahte autot kaema. Esimest, valget, müüs keskealine madaam, kelle kaasa tuli välja teadsis Eestit väga hästi, sest ta oli môned aastat tagasi Tallinnas turistitamas käinud. Tal olid väga head mälestused me pealinnast :)
Teist autot, punast, müüs ca 70-aastane vanahärra. Hmmm..no see oli paras pann auto, isegi minu silmale. Küsimuse peale, et miks on juhipoolse ukse aknaklaadi vahel pussnuga vastas vana vaid, et muidu ju kukub klaas alla. Daaa!! Ei hakanud me pärimagi, et miks on küljepeegel auto külge kleeplindiga kleebitut.
Küll küsisime, et " Mitu kilomeetrit täispaagiga sôita saab?". Vastus: "Pole aimugi, ma panen palgapäeval 20$ eest bensu sisse ja seda jätkub kaheks nädalaks!". "okay, aga kui mitu kilomeetrit sellega läbida ikkagi saab?". "no ma sôidan teinekord Burniesse, teinekord káin sôbral külas, raske öelda". Ja rohkem môistlikumat juttu seal ei tulnud. Kaup jäi katki.
Küll aga leidis Laurent môned päevad hiljem ôigema ja on nüüd uhke (valge) auto omanik ja ka meie oleme juba sôitu saanud.
Laupäeva ôhtu kohalikus "Haku" klubis.
No comments:
Post a Comment