Esimesed eestlased. Mount Wellington.

Esimesed eestlased. Mount Wellington.

Eeeeeestlased! Mu esimesed eestlased! Oma uues Pickled Frog hostelis! Nii hea on eesti keelt kuulda! :) Üldse on see hostel seni mu lemmik. Tundub, et eelmises elus oli see baar, sest näeb säärane välja ehk siis retseptsioonis saab osta ka juua-süüa, livingroom on mitmetahuline, kôikjal diivanid ja istekotid, söömiseks lauad. Tv on suur ja DVD varud ka korralikud, ainult raamarukogunurk on väike ja seetôttu ma sealt endale uut raamatut ei saanud. Külastasin jälle Salamanca turgu - Kyle Mills "Smoke Screen". Eelmise raamatu kinkisin Liamile.

 

Liami ja ta kahe sôbraga vôtsime ka ette "jalutuskäigu" Mount Wellingtoni otsa. See mägi on 1271 meetrit kôrge ja me kôndisime ikka paar tundi sinna otsa. Kohati oli väga järsk ja kivine. Mind vôttis korralikult vôhmale. Liam, kes vôtab järgmisel nädalal Ironmen triatlonist ujumisega osa, pôhimôtteliselt lasi sörki. Ônneks Collin ja Amy olid rohkem minu tasemel....vôi isegi kehvemad, sest kuna tôustes temperatuur kenasti langeb ja talvel on seal korralik lumi ning külm, siis juba praegu oli mäetipus päris külm ja nad tagasi ei kôndinudki vaid kauplesid end sealt auto peale. Allatulek samas oli imelihtne, nägime ka surnud possumit :(

shotlane Collin ja uusmeremaalane Liam

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mark, The Farmer, sebis mulle transpordi ja môned päevad saan veeta kirssidega. Seekord saan küüti isa-poeg hiinakatelt. Ja Mark kinnitas, et tôesti oma 10-15 aastat tagasi oli Prickle Frog baar ja ka tema käis seal korduvalt pintide kaupa ôlut rüüpamas. Tundsin huvi ka miks tal ühtegi kassi pole, vaid kolm koera, ja ta ütles, et tahaks, aga vot pole. ... Et siis "mamps!! Vast ikka loed mu blogi. Pane järgmisest portsust valgetest môned siiapoole teele."

Devonportist tuttavad Max, Michel ja Julian sattusid oma "tunne Tasmaaniat" ringsôiduga Hobartisse. Loomulikult trehvasin nendega. Jess, kellega ta peatset Adeleidi minekut tähistasime, teadis toredat väikest parki Battery Pointis (Hobarti vanim linnaosa)...veinid/siidrid kaasa ja kôik sinna. Vaevu saime joogid lahti krutitud kui olid meil seltsiks kohalik napsumees Oliver (nii 50-ndates suurepärase prantsuse keele ja imeilusa hommikumantliga) kui ka ta sôber Vietnami sôja veteran Mark. Viimane lasi kitarril kôlada ja laulis isetehtud päevapoliitikat kritiseerivaid laule. Ôigepea läks olemine külmaks ja edasi liikusime sinna samma Oliveri koju, kus ka ta unest virgunud naine meiega ühines. Muusikakeskusest lasti kolme prantslase auks korduvalt maksimum tugevusega Marseilles'i.
Kogu see trall kestis omajagu ja kokkuvôttes sain magada kaks tundi, sest peale viit oli mul juba äratus tööle minekuks.
Tööl lihtne polnud, tukkusin püstijalu ja korduvalt oli brainfreeze kui kirsi kätte vôtsin, et mis ta siis nüüd on: hea, keskmik vôi paha. Kui muidu käib otsustamine millisekundites, siis nüüd jäin korduvalt selle elutähtsa küsimuse üle môtlema. 

kohalik Jess