Karratha.

Karratha.

Kolmapäeva ôhtul saabusime Karratha lähedale ja jäime bensuka taha öömajale. Olime aga taas vales kohas ja hommikul oli tavapärane koputus aknale. Ônneks aga saime bensuka tasuta sooja dushi kasutada.

 

 

Karratha on pisike linnake eriti kehva planeeringuga, sest näiteks ainus raamatukogu asub paar kilomeetrit kesklinnast väljas teisel pool maanteed. Ühistransporti pole, ainult autoga saab asju ajada.

Teised asjatasid McDonald'sis netis, aga ma asusin kohalikke tööbüroosid läbi kammima. Igalt poolt vôeti mu CV meeleldi vastu, aga öeldi kohe, et ega naisterahvale neil midagi ei ole. Ainult ehitus- ja kaevandustööd. Kohvikuid ja restoraane napib kah. Pôhimôtteliselt on siin vaid üks ostukeskus, kus aga eluks vajalikud Woolworths, Coles, Commonwealth Bank, Kmart, olemas. Teadetetahvlilt leidsin, et nad otsivad Kmarti töötajaid. Kmart on suur igasuguste asjade pood, va toit, ja igas suuremas asulas on ta olemas. Täitsin ankeedi, näitasin resümeed ja viidi juhataja jutule. Seletasin talle ausalt kuidas mul lood on ja küsisin, et mis vôimalused mul tööd saada on, sest reisin ju teistega hetkel ja nad tahavad edasi liikuda. Ta uuris, et kus ma elan, sest Karrathas on elamist keeruline saada. Vastasin, et küll ma selle korda ajan kui töö saan. Jutt jäi, et ta otsustab paari päeva jooksul ja annab teada.

Kena küll. Mu sisetunne ütles, et asi on positiivne. Siis aga asusin elamist otsima. Helistasin kôik karavanpargid läbi, aga odavaim elektrita telgikoht on 40$ ööpäev, mis on nagu jaburalt kallis. Ainuke hostel linnas, jube urtsik, pakub odavaimat ühika voodikohta 50$ eest! Selle rahaga saaks Perthis juba eratoa.

Mida teha? Mida teha? Kui ma nüüd siia pärapôrgusse maha jään ja tööd ei saa, siis kuidas ma siit minema saan. Kompse ka ju nii palju. Läksime Soul kohvikusse netti ja kohvitama ning küsisin igaks juhuks ettekandjatelt, et ega nad kedagi ei tea, kes kodumajutust pakub ja mind môneks päevaks oma aeda telgiga lubaks. Aga palun, nende peakokk Elly. Rääkisime ja saimegi 35$ eest kaubale. :)

Celia viskas mind autoga 27 Strickland Drive'le ja asusin seal Ellyt töölt koju ootama. Celia, Eva ja Charls liikusid edasi Port Hedlandi suunas.

 

 

Elly tuligi ja kôik klappis, kolisin ta aeda, kus veel telgib prantslane Julien ja kaks prantsuse poissi elavad autobussis. Majas on veel prantslasi ja inglise paarike.

 

 

Järgmisel päeval sain Kmartist kône. Olen esmaspäevast Kmarti pere uhke liige! See ongi Austraalia! Kolm nädalat Perthis tööotsinguid ja nulliring ning siis kahe päevaga töö ja elamine. Vahel kohe ei vea, aga siis ikka veab! :)

 

 

 

Exmouth.

Exmouth.

Ei vaadanud küll mingit infot, aga miskipärast arvasime kôik, et see on ikka suuremat sorti asula. Ei. Jube váike! Vodafone'l levi pole, Colesi ja Woolworthsi asendab superkallis IGA pood, wifi ja nett üldse on vaid loetud lohtades megahirmsa raha eest.

Läksime randa.

Óhtu saabumist tervitasid känguruud. Ööseks sättisime kenasti suvalisse kohta tee äärde. Mängisime kaarte ja sättisime magama. Saime vaevu aga silma kinni kui koputus aknal. Politseimees teatas, et oleme liiga sôjaväetsooni lähedal ja siia jääda ei tohi. No laadna. Mängisime taas tetrist ja asusime sôitma. Siinkohal on vist paslik seletada, mida tetrise all môtlen. Ei pea silmas seda harukordselt vahvat teleka/arvutimängu vaid asjade pakkimist. Iga ôhtu ja hommik mängime tetrist, et kôik asjad kenasti ära mahuks ja selleks peab nupukas olema, sest ruumipuudus ei luba valesid paigutusi teha. Muidu on game over.

Igatahes, kompud esiistmelt ära ja Celia rooli. Hakkasime uut kohta otsima. Ja taaskord tuli tôdeda, et ilma naljata on siin pimedas ohtlik sôita. 10 kilomeetri peal jooksis üle tee 6 känguruud. Üks oli eriti opakas ja tundus, et suisa suidsiidne. Oli teine paremal pool tee ääres, juba kraavist üle ja sihiga vôsa poole. Siis nägi (vaatas üle ôla!), et me tuleme ja tegi mingi 180 kraadise hüppe ümber oma telje, et seejärel auto eest läbi hüpata. Kas pole totakas temast? Igatahes usun, et oma adrenaliinilaksu sai ta kätte, sest see kôik käis väga kiirelt ja me panime ikka pidurid blokki 60 km/tunnis kiiruselt. Usun, et puudutasime ta saba ära, sest meganapikas oli kokkupôrge!

 

Hommikul ärkasime taaskord koputuse peale (mitte ei lasta magada siin!). Seekord oli äratajaks pargivaht ehk ranger, kes teatas, et ei oleks tohtinud ööd autos veeta ja kui nüüd kohe minekut ei tee, siis on trahv 100$. Valisime variandi A.

Hommikust sôime rannas. Prantslastele kohaselt on meil hull kokkuhoiupoliitika. Lisaks on tüdrukud dieedil ja ega siis ka mul suuremat sorti ôgimist pole. Ikka nuudlid vôi tomat-tuuna-barbecue sauce (jep, lugesite ôigesti ja olgugi, et kôik selle peale nina kirtsutavad vôid tôdeda, et on hää!). Shokolaadist, tôsi küll, ma loobuda ei kavatse!

Eva ja Charls jäid randa ning me Celiaga sôitsime linna. Celia käis kaemas kas saab autoakna lasta ära parandada, aga liiga kallis oli. Kuna oleme siin suht pärapôrgus, siis nad peaksid vajalikud jupid tellima + parandamine ise. Mina asusin tööd otsima. Eks see selline hukule määratud ettevôtmine olnud, sest ühe päevaga ju midagi ei leia ja kuna mu mobiil on audis, siis ei saanud ka ise helistada kuhugi. Käisin môned kohvikud ja ühe hosteli siiski läbi, aga ei midagi. Ei hullu. Exmouth ongi tsipa liiga väike mu jaoks.

Rannad on muidugi siin ilusad ja rahvuspargid ning veesporte annab igasuguseid harrastada kui aga dollareid jätkub.

Ööseks läksime seekord Lighthouse Caravan Parki, et saaks rahus magada ja ka sooja dushi kasutada, mida ma viimati Perthis tegin. Seni oleme külma veega, aga tasuta, rannadushe kasutanud. Kentsakas reegel oli neil seal aga. Miskipärast ei tohi autos magada, kuigi koha eest on makstud, vaid peab telgis ööbima. Jee right. Sel pole mingitki loogikat ja seetôttu panime telgi ülesse, kohvrid ja kotid sisse, aga magasime autodes. Eheee.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Carnarvon ja Colar Bay.

Carnarvon ja Colar Bay.

Lihtsalt uskumatult palju on teeäärtes surnuid känguruusid. Aga lisaks neile veel ka kitsed, lambad ja ka lehmad. Maruveider on ikka näha lehmasid metsikult tee ääres uitamas, aga kitsesi ja lambaid on veel rohkem.

Carnarvonis ootasime môned tunnid Celiaga Evat ja Charlsi järgi, sest autobuss kuumenes üle (saab vaid 80-ga sôita). Kontrollisin ka oma pangakontot, mis mul alati viimasel ajal tuju nulli viib, aga mitte seekord!! Jesssssuuuuuuuuu!!! Tulumaksurahad tulid juba ära ja seega koju veel ei tule!!! Sorry, mamps!! :)

Ööseks pôrutasime mônisada kilomeetrit edasi Colar Baysse ning magasime autodes tee ääres.

Hommikupooliku veetsime Colar Bay rannas. Tüdrukud snorgeldasid, aga minu jaoks oli veel ikka liiga külm. Tähendab, sain isegi bikiinid selga ja kôndisin vees nagu vanainimene, aga ujuda ei tahtnud.

 

 

 

Kalbarrist edasi.

Kalbarrist edasi.

Järgmisel hommikul oli Jordanil ja Martinil silmanägemine alles ja ka maja polnud ôhku lennanud, seega kôik kena. Sôime hommikust ja tegime päevaplaane. Poisid pidavat minema ülesôidetud loomi otsima, et neid siis nülgida ja ära süüa. Ehtsad "pogans" nagu siin maamatse kutsutakse.

Meie aga vôtsime suuna Kalbarri rahvusparki (nüüd ühines ka Charls oma autobussiga).

 

Celia, Charls, Eva

 

 

 

 

 

 

 

Aaaa.....Juhipoolne autoaken hakkas streikima ja enam täiesti kinni ei lähe. Sôidame ja magame värske ôhu käes.

Seejärel suund Carnarvonile, ööbisime suure mäe otsas, kus oli tore suur siil (ei tea täpselt mis ta nimi).

 

 

 

Perthist Kalbarrisse.

Perthist Kalbarrisse.

Rob viskas mind autoga Fremantle'i ja sealt edasi siis kahe prantsuse tüdruku, Eva (20) ja Celiaga (23). Ega meil mahti ennemalt kohtuda olnud, aga enamasti on siin inimesed toredad ja tüdrukutega reisida riskivabam.

Kindlat plaani ja ajakava meil pole. Liialt teel ei venita, aga päris kimades ka ei lähe.

 

 

Pinnacles.

 

 

 

Tuli välja, et Eva peika Charls liigub ka samal teekonnal (st, tuli välja siis minu jaoks, Eva oli sellest ikka teadlik) ja peatub sôbra pool Kalbarris. Nii siis otsustasime (st tüdrukud tegid plaani ja teavitasid mind sellest :) ) otsejoones sinna sôita kuigi päike oli juba loojumas ja Celia ei julge enam pimedas sôita pärast seda kui nad ühe känguru alla ajasid. Ja ta kartus oli arusaadav, sest teel oli iga aja tagant môni uimane loom, kes ka signaali peale ei suvatsenud liikuda. Ônneks me kellegile otsa ei sôitnud ja jôudsime Charlsi sôbra poole.

Sôpradeks olid siis kohalikud Jordan (15) ja Martin (17), kes elasid pealtnäha mahajäetud majas. Sees ikka elu käis ja nende jutu järgi kuulus maja Jordani vanematele. Poisid olid parasjagu ametis padrunite lahti muukimisega kui me sisse astusime. Nimelt ehitasid nad paugutajaid ja rüüpasid kôrvale puskarit, mida nad "white lighting" kutsusid ja kiitsid, et on 80%. Hoiatasin neid, et sellisel juhul on nad homme pimedad, aga nad ei hoolinud. Neil oli ka tore väike kutsikas Bess.

Tüdrukud magasid toas ja ma sain nende autos koha. Nad elavad muidu ise seal ja seega on neil suur madrats ja kôik ööbimiseks vajalik olemas. Väga hea uni oli.