Rob viskas mind autoga Fremantle'i ja sealt edasi siis kahe prantsuse tüdruku, Eva (20) ja Celiaga (23). Ega meil mahti ennemalt kohtuda olnud, aga enamasti on siin inimesed toredad ja tüdrukutega reisida riskivabam.
Kindlat plaani ja ajakava meil pole. Liialt teel ei venita, aga päris kimades ka ei lähe.
Pinnacles.
Tuli välja, et Eva peika Charls liigub ka samal teekonnal (st, tuli välja siis minu jaoks, Eva oli sellest ikka teadlik) ja peatub sôbra pool Kalbarris. Nii siis otsustasime (st tüdrukud tegid plaani ja teavitasid mind sellest :) ) otsejoones sinna sôita kuigi päike oli juba loojumas ja Celia ei julge enam pimedas sôita pärast seda kui nad ühe känguru alla ajasid. Ja ta kartus oli arusaadav, sest teel oli iga aja tagant môni uimane loom, kes ka signaali peale ei suvatsenud liikuda. Ônneks me kellegile otsa ei sôitnud ja jôudsime Charlsi sôbra poole.
Sôpradeks olid siis kohalikud Jordan (15) ja Martin (17), kes elasid pealtnäha mahajäetud majas. Sees ikka elu käis ja nende jutu järgi kuulus maja Jordani vanematele. Poisid olid parasjagu ametis padrunite lahti muukimisega kui me sisse astusime. Nimelt ehitasid nad paugutajaid ja rüüpasid kôrvale puskarit, mida nad "white lighting" kutsusid ja kiitsid, et on 80%. Hoiatasin neid, et sellisel juhul on nad homme pimedad, aga nad ei hoolinud. Neil oli ka tore väike kutsikas Bess.
Tüdrukud magasid toas ja ma sain nende autos koha. Nad elavad muidu ise seal ja seega on neil suur madrats ja kôik ööbimiseks vajalik olemas. Väga hea uni oli.
No comments:
Post a Comment