Ei vaadanud küll mingit infot, aga miskipärast arvasime kôik, et see on ikka suuremat sorti asula. Ei. Jube váike! Vodafone'l levi pole, Colesi ja Woolworthsi asendab superkallis IGA pood, wifi ja nett üldse on vaid loetud lohtades megahirmsa raha eest.
Läksime randa.
Óhtu saabumist tervitasid känguruud. Ööseks sättisime kenasti suvalisse kohta tee äärde. Mängisime kaarte ja sättisime magama. Saime vaevu aga silma kinni kui koputus aknal. Politseimees teatas, et oleme liiga sôjaväetsooni lähedal ja siia jääda ei tohi. No laadna. Mängisime taas tetrist ja asusime sôitma. Siinkohal on vist paslik seletada, mida tetrise all môtlen. Ei pea silmas seda harukordselt vahvat teleka/arvutimängu vaid asjade pakkimist. Iga ôhtu ja hommik mängime tetrist, et kôik asjad kenasti ära mahuks ja selleks peab nupukas olema, sest ruumipuudus ei luba valesid paigutusi teha. Muidu on game over.
Igatahes, kompud esiistmelt ära ja Celia rooli. Hakkasime uut kohta otsima. Ja taaskord tuli tôdeda, et ilma naljata on siin pimedas ohtlik sôita. 10 kilomeetri peal jooksis üle tee 6 känguruud. Üks oli eriti opakas ja tundus, et suisa suidsiidne. Oli teine paremal pool tee ääres, juba kraavist üle ja sihiga vôsa poole. Siis nägi (vaatas üle ôla!), et me tuleme ja tegi mingi 180 kraadise hüppe ümber oma telje, et seejärel auto eest läbi hüpata. Kas pole totakas temast? Igatahes usun, et oma adrenaliinilaksu sai ta kätte, sest see kôik käis väga kiirelt ja me panime ikka pidurid blokki 60 km/tunnis kiiruselt. Usun, et puudutasime ta saba ära, sest meganapikas oli kokkupôrge!
Hommikul ärkasime taaskord koputuse peale (mitte ei lasta magada siin!). Seekord oli äratajaks pargivaht ehk ranger, kes teatas, et ei oleks tohtinud ööd autos veeta ja kui nüüd kohe minekut ei tee, siis on trahv 100$. Valisime variandi A.
Hommikust sôime rannas. Prantslastele kohaselt on meil hull kokkuhoiupoliitika. Lisaks on tüdrukud dieedil ja ega siis ka mul suuremat sorti ôgimist pole. Ikka nuudlid vôi tomat-tuuna-barbecue sauce (jep, lugesite ôigesti ja olgugi, et kôik selle peale nina kirtsutavad vôid tôdeda, et on hää!). Shokolaadist, tôsi küll, ma loobuda ei kavatse!
Eva ja Charls jäid randa ning me Celiaga sôitsime linna. Celia käis kaemas kas saab autoakna lasta ära parandada, aga liiga kallis oli. Kuna oleme siin suht pärapôrgus, siis nad peaksid vajalikud jupid tellima + parandamine ise. Mina asusin tööd otsima. Eks see selline hukule määratud ettevôtmine olnud, sest ühe päevaga ju midagi ei leia ja kuna mu mobiil on audis, siis ei saanud ka ise helistada kuhugi. Käisin môned kohvikud ja ühe hosteli siiski läbi, aga ei midagi. Ei hullu. Exmouth ongi tsipa liiga väike mu jaoks.
Rannad on muidugi siin ilusad ja rahvuspargid ning veesporte annab igasuguseid harrastada kui aga dollareid jätkub.
Ööseks läksime seekord Lighthouse Caravan Parki, et saaks rahus magada ja ka sooja dushi kasutada, mida ma viimati Perthis tegin. Seni oleme külma veega, aga tasuta, rannadushe kasutanud. Kentsakas reegel oli neil seal aga. Miskipärast ei tohi autos magada, kuigi koha eest on makstud, vaid peab telgis ööbima. Jee right. Sel pole mingitki loogikat ja seetôttu panime telgi ülesse, kohvrid ja kotid sisse, aga magasime autodes. Eheee.
No comments:
Post a Comment