Karratha.

Karratha.

Kolmapäeva ôhtul saabusime Karratha lähedale ja jäime bensuka taha öömajale. Olime aga taas vales kohas ja hommikul oli tavapärane koputus aknale. Ônneks aga saime bensuka tasuta sooja dushi kasutada.

 

 

Karratha on pisike linnake eriti kehva planeeringuga, sest näiteks ainus raamatukogu asub paar kilomeetrit kesklinnast väljas teisel pool maanteed. Ühistransporti pole, ainult autoga saab asju ajada.

Teised asjatasid McDonald'sis netis, aga ma asusin kohalikke tööbüroosid läbi kammima. Igalt poolt vôeti mu CV meeleldi vastu, aga öeldi kohe, et ega naisterahvale neil midagi ei ole. Ainult ehitus- ja kaevandustööd. Kohvikuid ja restoraane napib kah. Pôhimôtteliselt on siin vaid üks ostukeskus, kus aga eluks vajalikud Woolworths, Coles, Commonwealth Bank, Kmart, olemas. Teadetetahvlilt leidsin, et nad otsivad Kmarti töötajaid. Kmart on suur igasuguste asjade pood, va toit, ja igas suuremas asulas on ta olemas. Täitsin ankeedi, näitasin resümeed ja viidi juhataja jutule. Seletasin talle ausalt kuidas mul lood on ja küsisin, et mis vôimalused mul tööd saada on, sest reisin ju teistega hetkel ja nad tahavad edasi liikuda. Ta uuris, et kus ma elan, sest Karrathas on elamist keeruline saada. Vastasin, et küll ma selle korda ajan kui töö saan. Jutt jäi, et ta otsustab paari päeva jooksul ja annab teada.

Kena küll. Mu sisetunne ütles, et asi on positiivne. Siis aga asusin elamist otsima. Helistasin kôik karavanpargid läbi, aga odavaim elektrita telgikoht on 40$ ööpäev, mis on nagu jaburalt kallis. Ainuke hostel linnas, jube urtsik, pakub odavaimat ühika voodikohta 50$ eest! Selle rahaga saaks Perthis juba eratoa.

Mida teha? Mida teha? Kui ma nüüd siia pärapôrgusse maha jään ja tööd ei saa, siis kuidas ma siit minema saan. Kompse ka ju nii palju. Läksime Soul kohvikusse netti ja kohvitama ning küsisin igaks juhuks ettekandjatelt, et ega nad kedagi ei tea, kes kodumajutust pakub ja mind môneks päevaks oma aeda telgiga lubaks. Aga palun, nende peakokk Elly. Rääkisime ja saimegi 35$ eest kaubale. :)

Celia viskas mind autoga 27 Strickland Drive'le ja asusin seal Ellyt töölt koju ootama. Celia, Eva ja Charls liikusid edasi Port Hedlandi suunas.

 

 

Elly tuligi ja kôik klappis, kolisin ta aeda, kus veel telgib prantslane Julien ja kaks prantsuse poissi elavad autobussis. Majas on veel prantslasi ja inglise paarike.

 

 

Järgmisel päeval sain Kmartist kône. Olen esmaspäevast Kmarti pere uhke liige! See ongi Austraalia! Kolm nädalat Perthis tööotsinguid ja nulliring ning siis kahe päevaga töö ja elamine. Vahel kohe ei vea, aga siis ikka veab! :)