Kolmeteistkümnes nädal Karrathas.

Kolmeteistkümnes nädal Karrathas.

Teadsin, et see mingi hetk juhtub ja juhtuski.
Kolmapäeval avastasin, et olen oma mälupulga ära kaotanud. Pekki! Seal ju mul kôik dokumendi koopiad ja KÔIK Austraalia pildid. Katastroof muidugi pole, sest ma regulaarselt laen pilte Skydrive'i, kust Aivi siis ebaregulaarselt neid mu mälukettale tômbab. Süsteem balalaika, mida iga mees ei taipa!
Helistasin siis raamatukokku, kus viimati pühapäeval mälukat kasutasin, ja juhuuu oli alles. Tôin kohe ära.

Pühapäeva hommikust alates oli mul parem ôlg valus ja ka hingamine veidi raske, aga arvasin, et pahasti maganud vôi tuul läbi käinud. Neljapäeval aga ei suutnud enam tööd teha. Iga liigutuse peale torkas hull valu sisse ja niimoodi ma ju kaste ubida ei saa. Hingamisegi lòi kinni ja nalja enam polnud. Valugrimassidega pidasin kaks tundi veel vastu ja siis küsisin töölt ära. Sôitsin aeglaselt rattaga koju, puhkasin, edasi haiglasse. Kuna mul siin riigis tervisekindlustust pole, siis öeldi, et arsti konsultatsioon on 300$!! Aga perearstikeskuses saab 90$'ga. Väntasin siis hingeldades keskusesse tagasi ja sain ühe India arsti jutule, kes jättis väga ebakompetentse mulje. Esmalt otsustas ta, et kutsub mulle kohe kiirabi järele, siis arvas, et pole vist siiski vaja ning lôpuks otsustas teise arsti arvamust küsida. Too Aafrikast pärit vanahärra oli palju etem, aga ka ta ei osanud midagi täpselt arvata. India tohter leidis, et peaks röntgeni teha laskma, aga kuna seda nende majas ei tehta, siis suunas ta mind tagasi haiglasse. Uhasin siis Tanjaga taas ca viis kiltsa tuldud teed tagasi haiglasse ja lasin röntgenipildi teha, kust oli näha kena korras rindkere ja kopsud. Aga valu oli endine.
Sôitsin koju ja puhkasin tunni. Seejärel oli vaja teiselele poole kesklinna sôita ühte tuba kaema. Tehtud ja apteegist sain ka valuvaigistid. Selline tore päev siis kus ma pôhimôtteliselt himgamisraskustes päev otsa Karrathas rattaga ringi tormasin.
Toda tuba ma kahjuks ei saanud, aga valuvaigistid vähemalt aitasid järgmisel päeval tööd teha.

Üks päev oli aias hiigelsuur sisalik ja teine päev oli toas hiigelsuur prussakas. Maruvahva.

Laupäeval sadas vihma!!!! Päeval tibutas ning öösel kallas üsna kenasti välgutuste saatel. Ilus. Hommikul oli telk niiske ja kannatas kaheksani suisa magada!!! Suurepärane.

Lappasin oma riidehunnikuid ning sortisin korras jamad riided välja ning viisin Salvation Armysse, ehk on kellegil neid vaja. Seejärel olin rattaga teel linna kui jäin politseile vahele. Sain viisakalt pragada, et mul kiivrit pole. Lubaduse peale, et hangin tolle sain trahvita minema.

Kaheteistkümnes nädal Karrathas.

Kaheteistkümnes nädal Karrathas.

Kunagi ammu, kôige alguses, kirjutasin, et Austraalias on kaks peamist supermarketit - Woolworths ja Coles - ning nende omanikele kuuluvad paljud teised ketid. Nö Colesi gruppi kuulub ka minu kullakallis Kmart, Liquorland, Target, Officeworks ja veel môned. Kuidas selline monopool lubatud on ei tea.

Igatahes on Kmartil ühine köök Colesiga ja viimases töötab hästi tore 58-aastane lihunik Brian, kes ise on küll taimetoitlane, aga on pôhimôtteliselt terve oma elu liha raiunud. Ta on väga jutukas ja sôbralik ning mulle hôikab alati valjult "hei blondie" (ise on lumivalgete juustega). Eelmisel reedel kui me Weeraga peale tööd siidrit jôime trehvasime taga kokku ja ta küsis "what's for tea?". See siis tähendab tegelt ôhtusööki. Weeral oli kodus tegemist, aga mina kasutan igat vôimalust majast välja saamiseks ja tasuta toidust (ka teest) ma ära ei ütle. Väga lôbus oli. Brian on veidi veider, aga heas môttes veidrad inimesed mulle just meeldivadki. Näiteks kogub ta ämbreid, mida siis oma farmi Brisbane'i lähedale postiga saadab. Colesis on ta juba 13 aastat töötanud ning firma liigutab teda vastavalt vajadusele linnast linna ja maksab kôik koduskäimise kulud, arved ning elamise. Pole paha! Karrathas on ta 3 aastat olnud. Igas uues linnas otsib ta alati mône pooleli oleva ehitustöö, nt tänava, kus tsement pole veel kuivanud ja vajutab sinna oma käejäle ning kirjutab initsiaalid. Tore ju!

Laupäeval ostsime KFCst friikaid ja kana ning tegime Weera, Natalia ja Heather'ga Dampieri rannas palmide all pikniku. Seejärel läksime teise randa Nataliaga ujuma, aga kuna oli môôn siis pidime tohutult kômpima enne kui vööni vette saime (hullem kui Andineeme rannas!). Kaugemale Natalia ei julgenudki minna, sest kartis haisid. Ei oska mina neid karta. Tundub kuidagi ebatôenäoline, et ma siin haiga kokku ujun. Kui tihti Eesti metsas hunti vôi karu näinud olen? Ei ühtigi!

 

Pühapäeva hommikul otsustasin ujulasse minna, sest eelmise päeva sulistamine ujumise alla ei käinud. Hüppasin Tanja selga ja olin juba teel kui märkasin, et tagumine kumm toss. Ei jäänud muud üle kui jala minna. Järgmisel päeval ostsin uue kummi ja Kim vahetas ära. Uudistasin kôrval ning küllap vajaduse korral saan järgmisel korral ka ise hakkama.

Üheteistkümnes nädal Karrathas.

Üheteistkümnes nädal Karrathas.

Tähelepanelik lugeja mäletab, et mônda aega tagasi, enne kui sudaanlased sisse kolisid, käisid kaks Eesti tüdrukut meil tuba kaemas, aga kaup jäi katki. Nüüd reedel käisime Kmarti poiste ja tüdrukutega väljas ning trehvasin nonde samade Eesti tüdrukutega, üks oli nägupidi kuidagi tuttav. Ja voppaaa maailm on väike - Renata on Kiiust ja Karina Kuusalust.

Vististi kirjutasin varemalt, et hommikuti kui ma tähtede järgi Tanjaga tööle sôidan ründavad mind ühe maja juures kaks peni. Noh, päris kintsu pole hakanud, aga suure kisaga nad mulle alati järgi jooksevad. Esimestel kordadel oli mu taktika neist lihtsalt kiirusega üle olla, sest olen praegu päris heas füüsilises vormis, aga ajapikku hakkas üle viskama, et nad mind alati seal ootavad ja hirmutavad. Otsustasin härjal sarvist haarata ja hirmule otsa vaadata. Nüüd kui nad haukudes tulevad vôtan hoo hoopis maha ja käratan neile "vhuu!!" ja täna hommikul oli nii unine, et ei vaevunud sedagi ning ütlesin karmilt vaid "enough already!" ja peni tardus paigale. Rita 1 - krantsid 0.

Muud pole suurt midagi. Tööl on laadna, telgis kuum. Värske ôhu järgi tunnen puudust ja vihma tahaks (pole peaaegu kolm kuud seda näinud). Kui vaatan te ilusaid sügispilte, siis hing ihkab Eestisse, aga novembri pimeda ja lörtsi järgi isu küll pole.

Julien läks minema, Elly on enamus aega oma töö juures, kus tal tuba, Sarah on praegu Melbournes ja ôhkkond pole majas enam sama, mis enne. Pean vastu, aga hing ihkab edasi.



Giam, Sandra, Anthony, Rita ja Julien



Ironwoman

Snehal, Natalia, Weera, Hether, Rita - Kmarti tüdrukud



Kümnes nädal Karrathas.

Kümnes nädal Karrathas.

Ôues kisub kuumaks, tohutult kuumaks. Telk muutub päeval saunaks ja seal viibimine on vôimatu. Ônneks on majas mugavam, aga nüüd on meid siin nii palju, et elutuba on suht alati rahvast täis.

Nimelt kolis üleöö kellegi teadmata meile üks kanada-prantsuse tüdruk. Noh täpsemalt Elly ikka teadis ja lubas, aga kuna ta ise pôhimôtteliselt siin eriti enam ei ela, siis teda see muutus väga ei puuduta. Igatahes kolis too tüdruk praegu sohvale, varsti tuleb ka ta peika ja siis kolivad kaubikusse, mis oli nagu algselt mulle lubatud, aga njah...prantslased.

Teisipäeval käisime Ellyga Point Samsoni rannas ja praadisime end korralikult ära. Nüüd oleme punased ja ajame nahka. Liiva sees on seal mingid liivakärbsed, keda näha ega tunda pole, aga nad tulevad su peale, pissivad ning hiljem on kogu kere punne täis. Nii juhtus ka meiega. Üks käsivars ja jalg on mul täiega punne täis, mis sügelevad nagu sääse hammustused. Nagu ikka ei teinud ma sellest suuremat numbrit ja pakkusin, et paari päevaga laadna. Ei ole mul tavaks iga tôve peale tohtri juurde tormata, aga Weera ikka tungivalt soovitas medikamente osta, sest muidu vôin veel ka paiste minna. No olgu, punane, kooruv, punnis...paistetus oleks vist jah juba liig. Nüüd vôtan mingeid tablette ja kreemitan.

 

Laupäeva ôhtul tuli siia veel rohkem suvalisi prantslasi, kes isegi tere ei suvatsenud öelda vaid kohe aeda olesklema läksid. Matsid. Pidutseti siis neljani ja mul ei olnud just väga lôbus seal samas kôrval telgis magada. Järgmisel päeval oli tööl raske. Nii ikka ei saa rallit sôita! Umbes nii neile pärast ka ütlesin.

 

Pühapäeva hommik algas Kmartis tuletôrjehäirega ja pidime kôik maja taha parklasse minema. No see oli vaid aja küsimus, mil Kmart maha pôleb, sest pidevalt keegi vilistab seal! Igale oinale on ju teada, et "toas ei vilistata, sest muidu pôleb maja maha!". Sama räägin ma kodus Julienile pidevalt kui ta vilet laseb, aga poiss ei kuula ja vaatab mind vaid kahtlustava pilguga. Eks aeg näitab, kel ôigus!
Aaa...Kmart ikka tegelt maha ei pôlenud. Oli valehäire. Olgu see neile vilistajatele hoiatuseks!

 

Ja muidu kuna on juba ikkagi oktoober käes ja väljas pôrgukuum siis ju tagumine aeg hakkata jôuludeks valmistuma. Poed on juba jôuluvanasid ja muud nänni täis ning peagi saab laulda "läbi lume sahiseva sôidab saanike"...vôi ptui hoopis "läbi liiva sahiseva sôidab.....midagi".