Melbourne. 07.05.-12.05.2013

Melbourne.
07.05.-12.05.2013

Melbsis sain öömaja ülilahkelt Mark'lt, kellega ca kuu tagasi Frogis kohtusin. Ta oli isegi nii lahke, et tuli mulle lennujaama vasta ja seega ei pidanud ma kompsudega linnas kondama. Ilmselgelt on mul ikka veel liiga palju asju. Mark elab kesklinnast ca 20 minuti kaugusel uues moodsas linnaosas, lähim rongijaam, Footscray, jääb 4,3 km kaugusele küll, aga see pole midagi. Elamine on tal nagu Liamil minimaalne, valge ja moderne. Esimest korda üle hulga aja on mul oma tuba ja suur voodi!!! Superluks!! Esimesel hommikul oli küll veider, et ma ei ärka Käsekucheni alarmi peale ega pole Claire'i kellele "tere hommikust" öelda, aga teate mis...luksusega harjub ruttu.
 

Melbourne'i linn....hmmm...ma ei tea...mul oli miskipärast juttude järgi silme ees midagi sarnast Camden Town'le (London) vôi Newtown'le (Sydney) ehk siis hipid, boheemid, punkarid, grafiidi, raamatupoed, kirbuturud, väikesed kohvikud, aga ei. Pigem sarnaneb Melbs Torontole - vee ääres (imeilusad peegeldused), klaasist kôrged majad, äriinimesed. Seda muidugi kesklinnas, eks äärelinnas ole rohkem rohelust ja kaunid rannad pole ka kaugel.
 

Neljapäeva ôhtul oli Mark'l plaanis supikööki abiks minna ja küsisin kohe, et kas saan ühineda. Olen siin tôsimeeli karmasse uskuma hakanud ja väga lihtne on näha kuidas heategu tuleb tagasi (elan ju hetkel tasuta uhkes korteris) seega üritan ka oma panuse anda. Mark'i sôbrad Adam ja Daniel ning ôpilane Shawn (Mark on ôpetaja) ühinesid meiega ning siis eestvedaja Rob'iga sôitsime ringi ning viisime abivajajatele süüa. Rob'il, kes on seda viis aastat juba teinud, oli nimekiri majadest kuhu minna ja nii koputasimegi ustele hôigates "Soup vans" (meil olid ka samanimelised helkurvestid seljas). Pakkusime suppi, siirupijooki, vôileibu, saiu, puuvilju ning maiustusi. Hädavajajaid oli erinevaid, kuid kodutud nad polnud vaid elasid sotsiaalmajades ja noh Eesti sotsmajadega vôrreldes olid nad täiesti korralikud elamised. Ja paljud abisaajad nägid terved ning isegi ülekaalulised välja, aga oli ka pereema väikeste lastega ning vanu inimesi. Minule tundus tundus, et üldiselt polnud neil tohutult raske, aga eks Austraalia elustandard ole ju teine.

Reede óhtul läks Mark Austraalia jalgpalli staadionile vaatama ning kuna piletid olid väljamüüdud, siis sättisin ma end Federation Square'i suure telku ette. Vastamisi olid Geelong Cats ja Essendon. Ei suutnud ma eriti keskenduda ega mängu jälgida kui reeglitest môhkugi aru ei saa. Hiljem selgus, et head vôitsid (Marki vôistkond).
Head vôitsid ka tána kui Etihad staadiumil Western Buldogs vs North Melbourne mängu kohapeal kaemas káisime. AFLi teevad eriti veidraks "messenger'id", kes pidevalt platsile jooksevad et treenerite juhiseid mängijatele vahendada. Treenerid ise istuvad kusagil ülal ning siis kui neil midagi öelda on nad helistavad alla messengeridele. Samuti jooksevad iga natukese aja tagant platsile joogimehed, kes mängijatele vett pakuvad olgugi, et nad just 3 mintsa tagasi pausilt tulid.
See ka kôik Melbourne'st.