Teekond Perthi.
15.05.-28.05.2013
Esimene päev.
Järgmisel hommikul sôitsime tagasi linna poole ning peatusime kohvitamiseks ning poes käiguks. Olime juba valmis startima kui Vaughn tuli ja teatas, et auto ei käivitu ning ka Jo ei saa aru milles viga. Noh, kena küll. Me Claire'ga vôtsime rahulikult. Ajasime juttu ja kohvitasime ning siis läksime kaema, mis probleemiks. Ja esimese korraga sai Claire autole, mille nimeks V-train, hääle sisse. Poisid!!!
Edasi viis me teekond Claire'i tädi juurde, kes elab Adelaide Hillis. Plaanisime korraks läbi hüpata, aga jäime mitmeks tunniks sööma ning kohvitama. Siis veel külastasime tädi meest, kes eemal tööl oli, ning kui kôik sugulased olid läbi käidud saime liikvele. Aga kiiret meil ju pole. Eesmärk on Perthi jôuda, aga ajakava pole.
Ööbisime Port Pirie karavanpargis ja oh kui hea oli end inimese moodi pesta. Soe vesi on ikka luksus! Ja K-martist ostetud odav meestejope on arvatavasti mu parim ost üldse, sest sooja napib, eriti öösel!
Teine päev.
Nüüd vôtsime korralikult sôitmise ette ja läbisime mitusada kilomeetrit. Palju pikka sirget teed, aga kena loodus. Port Lincolnis tegime peatuse ning öömajaks sôitsime Coles Roadile mere äärde. Jällegist jôudsime pimedas, aga seda huvitavam on hommikul ärgata ning märgata kui kaunis kohas oleme. Tegelt antud juhul oli kohe selge, et oleme paradiisi äärel. Ja oi kui ilus tähistaevas ning kuu peegeldus veel oli. Kuu andis nii palju valgust, et pool vett oli valgustatud kui ümber ringi vaid must öö.
Kolmas päev.
No nii!!! See on mul ammu "vaja teha nimekirjas olnud" ja nüüd oli aeg küps - hüppasin auto rooli!!! Igaks juhuks lugesin kaasreisijatele ausalt ülesse kôik faktorid, miks ma ei peaks sôitma nagu 1) ma pole harjunud vasakpoolse liiklusega 2) ma pole sôitnud automaatse autoga. Kas teadsite, et see sôidab ise kui käik sees??? Isegi gaasi ei pea vajutama. Tagurdab ja puha!! Ja muidugi on ju üks pedaal suisa puudu....see selgus ristmikul kui ma piduri blokki panin. 3) mul on hingel hea mitu autoavariid 4) ah ja see ka veel, et mu sôiduload ei kehti siin riigis. Aga need polnud kellegi jaoks piisavad pôhjused ning tegelt oli roolida lahe. Sain hakkama nii maanteel kui ka väikeses linnas. Kindlasti proovin veel.
Ööbisime taas rannas Walkers Roadilt mere poole, Ellistone'st sutsu edasi.
Neljas päev.
Jälle mônisada kilomeetrit sirget ja jôudsime Ceduna nimelisse väikelinna. Seal nägin ka esmakordselt aborigeene, sest suurlinnades ja Tassies märkasin vôib olla mônd üksikut.
Pärastlôunal saabusime Fowlers Bay karavaniparki. See asula on suht ei kusagil ja siin elab vaid 17 kohalikku. Karavanipargis oli aga küllalt rahvast, enamus vanurid, kes uhkete treilerite ja vagunitega ringi rändavad. Ühel suisa täies pikkuses buss!! Sinna mahuks nii palju backpackereid peale, aga tüüp ütles, et ta naljalt küüti ei paku, sest siis ei saa hääletajatest enam lahti.
Ôhtusöögi tegime muuli peal, mis kaugele pimedasse öösse viis.
Viies päev.
Sôitsime maanteelt veidi mere poole Head of Bight'i vaalasid vaatama!!! Kuna hooaeg alles algas, siis nägime vaid ühte, aga ka see oli super! Pildid ei anna seda kaugeltki edasi, aga fantast oli! Delfiine nägime ka ja imeilusat rannikut.
Ööbimiskohaga oli veidi kitsas käes, sest lähenesime hoogsalt Lôuna-Austraalia - Lääne-Austraalia piirile ja kuna puuvilju ning muud säärast üle viia ei tohi, siis tahtsime veel viimase öö lôunas veeta. Kogu maastik on siin aga kivine ning puidki raske leida, seega ööbisime kus juhtus.
Mul on eratelk ja asetasin veidi teisest eemale, sest nagu öeldud oli sobivat platsi raske leida. Öösel ärkasin suure tuule peale ja imestasin miks ma otse telgist tähti näen. Pealmine osa oli lahti tulnud ja poolenisti lennus. Esimese hooga plaanisin edasi magada, sest uni oli suur ja kuidagi ei tahtnud pimedasse öhe minna. Aga noh, siis tuli ikka minna ja panin katuse peale. Tagasi tuttu. Móne aja pärast sama teema, katus lennus. Ilmselgelt polnud ma esimesel korral korralikult kinnitanud. Teisel korral tahtsin targem olla ja otsisin telgist nööri, mida muidugi polnud. Siis aga nagu Imemees MacGyver torkas pähe, et potastel on ju nöörid. Niisiis harutasingi nad lahti ja uuele ringile. Selle aja peale oli hirm juba ka küllalt suur, sest öös ju loomi ja sitikaid ja usse, aga ei olnud seal isegi krokodilli.
Kuues päev.
Sadas. Päev otsa. Ületasime piiri loovutades 2 ôuna. Midagi rohkemat ei konfiskeeritud. Piiripunkti toitlustuskohas trehvasime ühe Kanada paariga, kes ka Frogis (Hobartis) ennemalt elasid.
Lääne poolel on alguses iga natukese aja tagant roadhouse'd ehk siis pood-söökla-ööbimine-tualett-dush ja ühes selles siis tegime pikema peatuse. 5$ eest sai dushi all käia. Raamaturiiulist sain endale "Geisha of Gion. The Memoir of Mineko Iwasaki" with Rande Brown vahetades N. Hornby "About A Boy" vastu. Einestasime parasjagu kui sisse astusid Quentin ja Mathieu (prantsuse poisid, kes koos Jo ja Claire'ga töötasid ja keda ma ka ennemalt kohanud). Väike maailm.
Tegime siis ühised ööbimisplaanid ning veetsime toreda ôhtu kitarri, lôkke, veini ja vahukommidega. Nemad reisivad uhke jiibiga ja ööbivad autos, kus on vapseee kôik eluks vajalik neil olemas. Samal ajal polnud meil enam topsegi, millest veini juua, aga taaskord päästsin ma olukorra saagides tühja platsikpudeli pooleks. Nupukas peab olema!
No comments:
Post a Comment