Seitsmes päev teel.

Seitsmes päev.

Sadas juba hommikust. Istusime telkides ja poisid mängisid kitarre. Quentin ja Mathieu tôttasid juba edasi kui läks kergeks maruks ja ei kannatanud enam ka meil edasi passida. Olgugi, et sadas pakkisime telgid ja kompsud autosse, ise mahtusime vaevu (turvarihma ei saanudki kinni) ja minek. Sooja suve otsima!

Ôhtuks andis ônneks järele ja Norsemanist 25 km edasi keerasime metsa sisse öömajale.

 

 

 

 

Kaheksas päev.

Hommikul hüppas Vaughn rooli, aga ausalt öeldes pole ta parim juht ja kohati ei saa aru kus ta loogika on. Igatahes pôrutas ta kaugelt selgelt nähtaval olnud kivile otsa ja siis veel tagurdas, et oleks kindel, et kinni jääb. :) Hakkaja Jo kargas kohe lompi, sest tema poolne uks avanes suurde poriloiku, ja hakkas asja uurima. Kinni. Aga kuna maastik oli liivane ja pehme, siis saime kivi välja kaevatud. V-train polnud aga enam sama, tegi nukrat häält. Otsustasime Norsemani tagasi keerata ja lasta auto üle kaeda, sest teisele poole oli 200 kiltsa. Sealt aga arvati, et peab vastu küll ja meist keegi targemini ei osanud pakkuda, siis andsime tuld.

Järgmine peatuskoht oli Esperance, kaunis mere äärne linnake. Ja lôpuks ometi sain ka mobiilivôrku!!! Vodafone ikka sakib sajaga siin. Sôitsime mingi viis töökoda läbi enne kui leidsime ühe, mil oli aega kohe autot kontrollida. Mujal olid nädalased järtsid. Tuli välja, et suuremalt jaolt on auto ok, aga ôlijuhe lekib veidi, et peame sel silma peal hoidma. Laadna.

Ööbisime puhkealal, kus sain endale uue sôbra koer Normani. Üldse on siin koerad kôik väga sôbralikud ja lunivad kohe pai.

  
Üheksas päev.

Imeilus päikseline päev. Kuna öösel läks Jo telk katki, siis külastasime matkapoodi ja hankisime uue.

Siis vôtsime ette 40 kilomeetrise Great Ocean Drive'i, mis Esperancest Albany poole suundub. Fantast! Esimeses rannas jäin kogemata pilti tehes laine kätte ja sain püksid märjaks. Jube suured vôimsad lained olid ja vesi oli soe!!! Ei suutnud vastu panna ega isegi bikiine otsima minna vaid jooksime Claire'ga riietes ujuma. Ülilahe! Jube soolane, aga nii turgutav ja äge.

Öö jällegist metsas, ma magasin autos. Öösiti on muideks ikka jube külm ja ega väga head und ei tule. Hommikuti ärkan mina alati essana juba päikese tôusul!!!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kümnes päev.

Mônisada kilomeetrit sôitu, tore peatus suvalises väikeses roadhouses ja jôudsime Albanysse. Koheselt ostsime Claire'ga endale uued soojad püksid jalga. Öömajaga vedas väga, peatusime toredas karavanpargis, mis oli justkui väike küla. Pardid tuterdasid ringi, merisead hiilised pôôsastes ja koeri oli ka mitu, puuris siutsusid erinevad sulelised. Telkisime otse tiigi kôrval ja hommikul toitsime naabrimehega parte. Öö oli aga ikka külm, kôigest +4 vôi +5 C ja hommikul oli rohi märg ning härmatise moodi. Aga külm ununeb nii pea kui päike välja tuleb, seega jäime suisa kolmeks päevaks.
Muideks, kaamlid on siin tavapärased.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolmeteistkümnes päev.

Jätsime Albanyga hüvasti ning pôrutasime Manjimupi. Midagi erilist raporteerida ei ole. Raamatupoodidest otsin alati N. Hornby "A Long Way Down", mis hullupeaga sai Jasperile ära antud.

 

Neljateistkümnes päev.

Mina rooli! Ja suund Bunbury peale. Sain kenasti liiklemisega hakkama ning jôudsime peagi Bunburysse. Ilm oli kena ning tegime rannas pikniku. Austraalias on ju kôikjal avalikud grillid, eriti randades, kus saab süüa valmistada. Quentin, Mathieu, Jo vend Chris ja ta tüdruk Celest ühinesid.

 

 

Kokkuvôte.

Ikka ülilahe trip oli! Olgugi, et meil autos polnud isegi jalgadel ruumi oli tegelt mugav ja sai kenasti hakkama. Bensiinihind kôikus 1.24$ ja 1.88$ vahel. Tore oli, et pikkadel lôikudel autojuhid me lehvitamistele rôômsalt vastasid ja üldse on inimesed ikka siin väga head.
Muss, mida alati valjult kaasa laulsime:  "One Day", "Anything Could Happen", "Get Lucky", "Sunday With Flu". Jo oli tulemeister, kui vôsas peatusime; Claire oli pôhiline autojuht; mina lugesin kaarti ja Vaughn....tal oli pesupulber kaasas! :)